Friday, November 29, 2013

Nädala raamat: William Somerset Maugham. Rangelt isiklik

Kui tavaliselt saab raamatutest lugeda kirjanike fantaasiavilju: romaane, jutustusi, siis Rangelt isiklik on märkmed William Somerset Maughami oma elust kindlalt määratletud ajaperioodil, kuuludes pigem esseistika valdkonda.
Rangelt isiklik on muljed ja mälestused elust vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist ning viieteistkümnest esimesest sõjakuust ehk kuni 1940. aasta sügiseni, mil Maugham lahkus Suurbritanniast läbi Lissaboni New Yorki.
Kirjanik tutvustab oma elu Vahemere rannikul Prantsusmaal Cap Ferrat`s. Ta kirjeldab oma suurt villat avara aia ja tosinajao teenijaskonnaga ning kuidas arvukad sõbrad käisid tema juures suvitamas enne sõda. Kuidas nad koos tennist mängivad, jahiga merel sõidavad, ujuvad – see on elu nagu oleme harjunud lugema Maughami ilukirjandusteostest. Tuleb välja, et ta ise elas samamoodi nagu tema tegelaskujud. Kust ikka kirjanik oma ainest ammutab, kui mitte oma kaasajast ja oma ümbruskonnast, millega ta on harjunud.
Kuid sõja puhkemisega kogu senine elukorraldus muutub. Toon välja ühe tsitaadi, mis minu arvates näitab hästi sõjaalguse meeleolusid. Maugham räägib oma tuttavast kirjanikust: „Nagu ma taipasin, oli ta lasknud ennast rindele saata patriotismist ja ehk ka mõnest heroismiimpulsist, ja, nagu see kirjanikega tihti juhtub, ei olnud ta kunagi aru saanud, kui suur kuristik haigutab tegelikult fakti ja väljamõeldise vahel.“
Sõja puhkedes pakkus Maugham oma teeneid Informatsiooniministeeriumile ning tal paluti kirjutada mitmeid artikleid Prantsusmaast sõja ajal ning selgitada välja, millised on prantslaste hoiakud oma Briti liitlaste suhtes. Maugham leidis, et prantslaste arvates ei võtnud britid sõda küllalt tõsiselt. Prantslased ei olnud rahul Briti sõdurite käitumisega, näiteks kui nad marssides laulsid rõõmsaid lorilaule ning õhtuti kohvikutes liig palju alkoholi pruukisid.
Alguses kirjutas Maugham artikleid Prantsuse eluolu kohta sõja ajal, hiljem Inglismaal elades tegi ta samalaadse arvamusseeria ka inglaste olukorra kohta. Koomiline on lugeda Maughami ülestunnistust: „Ma olen väga vilets ajakirjanik.“ Ta leiab, et triviaalsete igapäevaste artiklite kirjutamine on ebahuvitav ning see võttis kole palju aega. Samas soovis ta kasulik olla, kuid nentis: „Ma olin nagu tsirkusekoer, kelle trikid kindlasti meeldiksid publikule, kuid keda on väga raske programmi sobitada.“
Maugham on sõjaaegsete meeleolude kaardistaja, ta räägib palju poliitikast. Näiteks arvustab ta riigijuhtimist kui veel Chamberlain oli Inglismaa peaminister: „Kuulsin paljusid inimesi ütlemas, et ta oli nina püsti ajanud, et ei võtnud kuulda enam mitte kellegi nõuandeid.“
Maugham analüüsib, mis põhjustas Prantsusmaa kokkuvarisemise 1940. aasta suvel. Ta leidis, et juba enne Pétaini valitsust langes Prantsusmaa elanikkonna moraal ning see minnalaskmise meeleolu aitas omakorda kaasa Prantsusmaa hävingule. Ilmselt prantslastele mõeldes pani Maugham kirja ühe oma kuulsaima lause: „Kui mõni rahvus hindab midagi oma vabadusest kõrgemalt, siis ta kaotab oma vabaduse.“
Pärast Prantsusmaa langemist 1940. aasta suvel ja Pètaini asumist valitsusjuhi kohale tuli käsk, et kõik Briti kodanikud peavad Prantsusmaalt lahkuma. Etteteatamise aeg oli äärmiselt lühike: juba järgmisel hommikul kell 8.00 pidi Maugham olema Cannes`i kail, kaasas üksnes käsipagas, tekk ja toidumoon kolmeks päevaks. Kui sellele Inglismaale suunduvale laevale Briti kodanik ei lähe, riskib ta interneerimisega.
Tol hommikul mahtus kahe puusöe-laeva peale 1300 inimest. Nii suure rahvahulga transportimisel puusöetolmust mustadel laevadel olid muidugi ekstreemselt halvad hügieenitingimused. Ka toitu hakkas nappima, toiduratsioon läks päev-päevalt väiksemaks. „Oli veider näha naisi järjekorras seismas, taldrik või tühi konservikarp räpaste käte vahel, aga sõrmused sõrmedes ja pärlikaelakee kaelas.“
Nädal aega kestis reis Gibraltarisse ning kõige hullemaks ja hinge laastavamaks tingimuseks oligi mustus. Isegi pidev hirm, et laev võiks saada torpeedotabamuse, polnud nii hull kui mustus. Gibraltaril saadi korraks laevast välja, et end pesta ja tagavarasid täiendada, ning ülejäänud reis Inglismaale oli pisut talutavam. Kokku kestis laevasõit 20 päeva!
Inglismaal jätkab Maugham sõjaeluliste artiklite kirjutamist. Seetõttu oli tarvis maal ringi sõita ja sõjaväega seotud paiku külastada, nende lubade saamine oli aga mõnevõrra keerulisem kui Prantsusmaal: „Seal /Prantsusmaal/ olin ma olnud väljapaistev Inglise kirjanik, kellele tuli anda kõikvõimalikud soodustused; Inglismaal olin ma lihtsalt üks nendest neetud autoritest, kes tuli segama inimeste tegemisi.“ See on Maughamil huvitav tähelepanek, kuidas kahes erinevas riigis suhtumine kirjanikesse nii kardinaalselt eristub. „Prantsusmaal austatakse kirjanikku ning mõeldakse, et tema arvamused on väärt kuulamist, samal ajal kui Inglismaal suhtutakse temasse aga kahtlustavalt ning sellele, mida ta ütleb, ei omistata suuremat tähtsust.“
Vastupidiselt prantslaste kohta leiab Maugham, et 1940. aasta suvel on brittide moraal kõrge, täis teotahet ja energiat. Näiteks võib tuua vabatahtliku organisatsiooni Kodukaitse, tsiviilteenistuse. Inimesed täitsid neid kohustusi lisaks oma päevatööle. Kodukaitse valvas sildu, raudteed, sadamaid, et tulla toime vaenlase (nö viienda kolonni) sabotaažikatsetega. Ning neid vabatahtlikke oli palju!
See on hämmastav, kui kiretult räägib Maugham ajast, kui õhurünnakud Londonile algasid. Esimest korda loen, et inimesed ei lasknud end päevastest rünnakutest segada, töötati edasi, inimesed ei vaevunud varjendeisse minema. Suured kauplused sulgesid häire ajal küll uksed, kuid väikesed poed ei katkestanud oma äritegevust. „Kui õhurünnakud muutusid sagedasemaks, oli mõnikord raske otsustada, kas kuuldud sireen oli õhurünnaku algust või selle lõppu kuulutav.“
Ent kui sakslased alustasid öiste õhurünnakutega, siis läks elu mõnevõrra ebameeldivamaks. Õhutõrjesuurtükkide põhjustatud lärm oli nii kõrvulukustav, et Maugham läks magama varjendisse. Õhuhäire lõpu signaal kõlas tavaliselt kella viie ja kuue vahel varahommikul, misjärel kirjanik läks tagasi oma tuppa, et magada kuni hommikusöögini.
Maugham kirjeldab öiseid väljaskäimisi äärmiselt külmavereliselt: „Eemalolevates piirkondades oli raske öösiti taksot saada, ja tänavatel käia oli väga ebamugav, mitte ainult pähe kukkuda võivate pommide tõttu, vaid ka õhutõrjemürskude lõhkemisel kõikjale langevate šrapnellikildude tõttu.“
Muidugi purustuste suurenedes oli meeleolusid mitmeid, alates närvivapustustest kuni fataalse valmisolekuni: kui minek, siis minek. Kuid Maughami tähelepanekute põhjal andis pommitamine ja pidev hädaoht inimestele juurde hoopiski elujõudu: „nad tundsid mõnu põnevast elust segastel aegadel, ja nad naersid nii enda kui üksteise üle.“
Täpsemalt saate Maughami arutelusid ja mälestusi raamatust Rangelt isiklik lugeda aga ise ning nautida kirjaniku meisterlikku kirjeldamisoskust ja sõnaseadmise kunsti.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Monday, November 25, 2013

Talv Põhjalas

Aasta kõige pimedamal ajal korraldavad Põhjamaade raamatukogud ja Põhjala Ühing alates 1997. aastast Põhjamaade raamatukogunädalat.
Palamuse raamatukogus on terve novembrikuu olnud väljapanek Põhjamaade autorite ilukirjandusteostest. Pikkadel pimedatel õhtutel on hea kätte võtta raamatut, mis pakub meelelahutust, mõttelendu teistsugustesse maailmadesse, kujutelmadesse. Toon välja siinses blogis pikemalt juttu olnud Soome, Rootsi ja Norra kirjanike teostest:
Soome autorid:
Rootsi autorid:
Norra autorid:
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Thursday, November 21, 2013

Nädala raamat: Veiko Belials. Meil on elu keset metsa

November paneb oma jahedad huuled mu kaelale.
Kuid kaelgi on külm, ma ei võpata.
 
Vaatan talle otsa:
pilk nagu upuks,
kaugeneb ja kaugeneb,
kohtamata ühtki värvi.
 
Isegi kurvad pole ta silmad.
Saab siis vesi olla kurb.
Või kuused.
 
Juba hämardub
ja mu pilk ei tulegi tagasi.
Päris pime juba.
 
Õhk on rõske, kombatav.
Käsikaudu komberdan koju,
Korra mõeldes lumest.
Aga mõte on pime.
/Tõnu Õnnepalu
 
Novembri igapäevahalluses ihkab hing värvi ja rõõmu. Nüüd on käes aeg raamatust lohutust otsida. Toon välja kauni kujundusega pilditeosed, kus sõnad hellitavad hinge:
Meil on elu keset metsa. Veiko Belials
Seda kuuske peab kuulma. Aili Paju, Arne Ader
Maailma mõte. Fred Jüssi
Vete sinisel piiril. Tiit Leito, Tõnu Õnnepalu
 
Silmailu pakuvad ka looduskaitsealade pildialbumid:
Endla soostik. Tiit Leito
Alam-Pedja. Arne Ader, Sven Začek
Vaadake ka siinse blogi postitust 12.aprillil.
Teile hingekosutust soovides, Lagle

Padjaklubi tegutseb!

Kuna ilmataat ei luba lund niipea, aga meil kõigil on hinges valguseootus ja -igatsus, siis padjaklubi meisterdas sel kolmapäeval paberist lumehelbeid. Nüüd on raamatukogus talvisem tunne!
Järgmine padjaklubi toimub 18.detsembril kell 16.00. Siis on plaanis valmistada vanamoodsaid jõulukaunistusi.
Pange oma nobedad näpud proovile!

Tuesday, November 19, 2013

Veel üks sudoku-lahing peetud!

Teisipäeval, 19.novembril kohtusid raamatukogus sudoku-huvilised. Pärast pingelist lahendamispooltundi oli aega muljeid ja kogemusi vahetada.
Järgmine sudoku-lahing toimub nädal enne jõule, 17.detsembril kell 11.00
Tulge end proovile panema!

Monday, November 18, 2013

Padjaklubi käsitööhuvilistele!

Järgmine padjaklubi koosviibimine käsitööhuvilistele toimub kolmapäeval, 20.novembril kell 16.00. Jagame huvitavaid ideid. Kel parasjagu midagi pooleli pole, meisterdame paberist kaunistusi.
Tulge padjaklubisse!

Friday, November 15, 2013

Nädala raamat: Alison Moore. Majakas

Romaani peategelane on tagasihoidlik, viisakas, silmapaistmatu tossike Futh, kes läheb pärast lahutust nädalaks reisile. Kummastav on, et tema abielu saab otsa samavanuselt, nagu ta isalgi, kui Futhi ema neid hülgas. Kordub sama käitumismuster, kuigi Futh ei leia, et oleks oma isa sarnane. Vastupidi, isa iriseb ja heidab ette Futhile kõiksugu asju, milles poeg on ebapädev, saamatu. Samas kumab väga tugevalt välja isa ja poja oleku ja väljenduste sarnasus: Futh tundub olevat sama tüütu ja pedantliku iseloomuga nagu ta isagi, kellele ema kord ütles: „Tead, kuidas sa mind tüütad.“
Ema lahkumine, kui Futh oli poisike, jättis Futhi hinge armi kogu eluks. Nii jääb ta eluks ajaks hinges naisi võrdlema oma emaga. Futhi naine Angela ütles väga sageli mehele: „Ma ei ole sinu ema.“
Esimest korda loen raamatut, kus peategelane raamatu edenedes ei saa mulle sümpaatseks. Miks siis üldse lugeda? Selle raamatu teeb eriliseks lõhnade kirjeldamine. Futhil on tähelepanuväärne võime tunda ümberringi igasuguseid lõhnu. Ta töötab keemikuna sünteetiliste lõhnaainete tootmises. Kõik olulised hetked tema elus seostuvad erinevate lõhnadega. Raamatule annab see pidev lõhnade ülestähendamine hoopis teistlaadse tunnetuse, erilise lugemiskogemuse.
Lahutusest toibumiseks võtab Futh ette reisi Saksamaale, valides samasuguse marsruudi, mis ta koos isaga poisikesena läbis pärast ema lahkumist. Hiljem põletas Futhi isa kõik naise asjad ära. Futhile jäi emast mälestuseks vaid tema lõhnaõlipudeli hõbedast ümbris, majakas. Futh kannab seda alati endaga kaasas, taskus. Majakas on läbi romaani võimas sümbol.
Kirjanik kasutab huvitavat stiilivõtet: ta kirjeldab korduvalt üht Futhi mälestust lapsepõlvest, iga kord lisades midagi uut, mis varem varjatuks jäi, avades uusi tähendusi, arusaamisi.
Raamatu lõpetab väga kummaline puänt. Aga rohkem ma Teile jutustada ei saa!
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Tuesday, November 12, 2013

Palamuse kogudus sõidutab kultuurisündmustele!

Palamuse valla piires on võimalik tasuta sõita kultuurisündmustele. See on kingitus Arto Isomäkilt. Palamuse koguduse info tel. 522 6824

Friday, November 8, 2013

Nädala raamat: William Somerset Maugham. Üksnes minu enda rõõmuks

Üksnes minu enda rõõmuks on kogumik William Somerset Maughamile kuulunud ja tema kodu seintel rippunud maalidest. Juurde on kirjanik lisanud piltidele alltekste, selgitusi, kuidas mõni teos on temani jõudnud, kuidas konkreetne taies teda kõnetab. Ta on ka kirjeldanud koomilisi seiku, mis on antud maaliga seotud. See on pilguheit kirjaniku elule linnu-lennult: alates noorusajast, mil Maugham 18-aastase üliõpilasena riputas oma üüritoa seinale ühe nädalalehe värvilise reproduktsiooni ning lõpetades pärast mitmeid Pariisi ja New Yorki reise oma elusügises, mil kirjaniku villa Prantsusmaa Vahemere rannikul Cap Ferrat´s pea iga sein on kaunistatud suurepäraste ja kallihinnaliste maalidega.
Kahtlemata pidi kirjanikuhärra olema varakas mees, kui näiteks Cap Ferrat´s elades enne Teise maailmasõja puhkemist oli tema palgal tosinkond töölist, kes suurt maja ja veel suuremat aeda korras hoidsid (sellest saab lugeda Maughami autobiograafilises raamatus Rangelt isiklik). Siinses kogumikus on aga Maugham nii võluvalt öelnud oma rahalise olukorra kohta: „Aeg möödus. Siis lavastati õnneliku juhuse tõttu Kuninglikus Teatris üht minu näidendit /…/ ja sellel oli suur edu. Sellele järgnesid teised näidendid, kerged komöödiad, mille tulemusena sain oma tagasihoidlikul moel kaunis rikkaks.“
Maughami maalikogu on luksuslikult mitmekülgne. Tänu toimetaja asjatundlikele ääremärkustele eristasin järgmiseid kunstivoolusid: kubism, fovism, impressionism, postimpressionism, ekspressionism. Kogus on portreid, natüürmorte, maastiku- ja linnavaateid, teatripilte, abstraktseid töid. Kirjanikust endast on raamatus kaks portreed, kuigi Maughamit on jäädvustatud lõuendile arvukaid kordi (nagu ta ise nendib: „Kunstnikud on pidanud mind kannatlikuks modelliks.“) Raamatu esikaanel on Edouard MacAvoy maalitud Maughami portree. Teine raamatus eksponeeritud kirjaniku portree on Marie Laurencieni stiilinäide. Ent too portree pole kuigi sarnane Maughami füüsilise välimusega. Mitte et kirjanikuhärra oleks nurisenud, temale pilt meeldis. Kunstnik ise tõstatas selle teema üles ja vastas ka ise, miks portreed ei ole kuigivõrd sarnased modellidele: „Pean teile ütlema, et ma ei hooli sellest mitte kuraditki.“ Marie Laurencien´iga on seotud üsnagi koomiline vahejuhtum, mida kirjanik kirjeldab. Kunstnik käis kord Maughamil külas ning tunnustas meest oma nelja teose ülesriputamise eest sama suursuguselt nagu Maugham oleks ise pildid joonistanud. Taas kord jääb mul sõnadest puudu, et edasi anda täpset mõtet, mida kirjanik tahab öelda, nii et ma tsiteerin: „… ma leidsin, et Marie Laurencien`i avameelne vaimustus oma piltidest on liigutav.“
Rääkides vaimustusest oma töödesse, Maugham kirjeldab, kuidas ta sai tuttavaks Henry Matisse´iga, kes oli sügavalt andunud oma joonistustesse ning Maugham nendib: „… olin elanud piisavalt kaua, teadmaks, et kunstnik, ükskõik millisel alal ta ka ei tegutseks, kaldub kergesti nägema oma loomingus palju rohkemat kui seda näevad kõrvaltvaatajad.“ Oskan tuua sellele tõdemusele hoopis vastupidise näite: lugesin mõni kuu tagasi tänapäevase prantsuse kirjaniku Michel Houellebecq romaani Kaart ja territoorium, kus kunstikriitikud omistavad kunstniku tööle suuremat tähendust kui autor ise. (Vt. blogi 14.juuni postitust.)
Toon välja veel mõningaid märkmeid, mis mul mõne pildi seletusega seostusid. Kui Maugham viis koju Fernand Léger´i teose Pariisi katused (pilt XIII), siis täheldas ta, et tema kokk jääb tihtipeale pilti hüpnotiseeritult vaatama. Küsimise peale oskas kokk vaid vastata: „See ütleb mulle mingisuguseid asju.“ Ma leian, et kirjanikuhärra kokk nägi sel kubistlikul pildil tervet rida pliite ja muid köögimasinaid! Vähemalt mina seal küll katuseid ei näe!
Aja möödudes said Maughami villa seinad Cap Ferrat´s tuba toa haaval pilte täis. Kirjaniku viimane ost oli Stanislas Lépine´i Jõestseen (pilt XXXV) Ta paigutas selle suure maali magamistuppa nii, et näeb seda hommikul ärgates ja ka siis, kui õhtul silmad suleb. Maughami viimane lause pildiallkirjas kõlab nii: „Pärast seda ei ole ma kunagi enam ühtegi pilti ostnud.“ See tõdemus mõjub nii armsalt lõplikult, nagu oleks ring täis saanud, rahu on jõudnud hinge!
Mina, kes ma olen kunstivõhik ning toetun vaid oma isiklikule maitsele, minu lemmikuteks siinses kogumikus on avarad maastikumaalid (pildid VI, XX, XXIV, XXX), need kõik on impressionistide Philip Wilson Steeri, Eugéne Boudin´i, Pierre-Auguste Renoir´ ja Alfred Sisley stiilinäited. Ning kui juba jutt lemmikutele läks, peale selle, et kogumiku nimi Üksnes minu enda rõõmuks on nii tore pealkiri, mis mind kohe esimesel hetkel kõnetab, tahan välja tuua oma lemmiklause, millega Maugham siinses raamatus alustab päris mitmeid tekste, see on: „Aeg möödus.“ Kirjanik, kes on nii palju kirjutanud ja sadadele karakteritele elu andnud, tema sulest see tilluke fraas tähendab ometi nii palju!
Maalide kogu Üksnes minu enda rõõmuks on lummav reis kirjaniku eluteele, kuid kahetsuseks on pildiallkirjad nõnda lühikesed. Tahaks veel lugeda ja veel! Siin peab küll pöörduma kirjaniku teiste raamatute poole, mida õnneks eesti keelde tõlgituna leidub külluslikult! Uudishimu rahuldamiseks sobib hästi Rangelt isiklik, sest see on kirjaniku oma elul põhinev märkmetekogu. Kunstnikuhinge valgustab hästi romaan Kuu ja kuuepenniline, kus Maugham on kirjutanud Paul Gauguini traagilisest elust. Siin blogis on varem ilmunud artikkel Maughami romaanist Kangelane, vt. 5.aprill.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Friday, November 1, 2013

Kaunist hingedepäeva!

Kui päike ei mäleta eilset päeva
ja tuul ei tule tagasi sama teed,
peab olema midagi muud, mis jääb
ja millele ehitab pesa
loomislugude lind,
et saaks õhtu ja hommiku kolmandaks päevaks,
et saaks maa ja meri ja rand.
Kõik on sündinud, kasvanud,
ei iial surnud,
ainult puhkama heitnud
ja ootama jäänud.
/Karl Ristikivi
Hingedeaeg on alanud, varsti on päev pea sama pime kui õhtuhämarus. On aeg süüdata küünal ja mõelda möödunule. Ent juba kahe kuu pärast saab loota kukesammu jagu valgust! Seniks peame vastu!

Esmaregistreerunud lugeja auhinnasaaja selgunud!

Raamatukogupäevade ajal, 20.-30. oktoobril esmaregistreerunud lugejate vahel loosisime välja Apollo raamatupoe kinkekaardi. Õnnelikuks võitjaks fortuuna käe läbi osutus Kai Kliiman (pildil koos ema Kairi Kliimaniga). Palju õnne võitjale!
Selleks aastaks on raamatukogupäevad läbi, kuid mõnusaid tegemisi jagub raamatukogus aastaringi!
Kohtume raamatukogus!