See on lugu noorest mehest nimega James Parson, kes tuleb pärast viit aastat Buuri sõjas võitlemist koju tagasi. Kuid noormees on eemaloldud aastatega muutunud ning vaatab nüüd oma kohusetundlikku kihlatut Maryt hoopis teiste silmadega.
Maugham on eelkõige
inimhinge mitmekesisuse kirjeldaja ja lahkaja. Ta pilkab kõrgseltskonna
silmakirjalikkust. Siin raamatus vastandab ta kehalist kirge, mida peab
tõeliseks armastuseks, mõistuseabieluga.
James ei ole Marysse
kunagi tõeliselt armunud olnud. Kõik eeldasid, et lapsepõlvesõprus küpseb edasi
abieluks ja armastuseks. Nii arvas ka James, et igati loomulik, kogukonna ees
kohusetundlik tegu on Maryga kihluda ning pärast sõda abielluda. On tore
mõelda, et keegi sind kodus ootab ja igatseb, peale vanemate ka kihlatu. Nii
möödus viis aastat ning James sai koju. Sõja-aastatel armus aga James
tõeliselt. Kuid too kütkestav naine oli kõrgema astme sõjaväelase abikaasa,
naine, kes nautis meestega flirtimist ning tähelepanu, kuid kes ei astunud üle
abielu reeglitest ega murdnud oma mehele truudust. Vaene James kannatas
vastamata armastuse piinades, kuid pidi sellega leppima. Ta vandus iseendale,
et hoiab selle naise teelt kõrvale ning saab oma tunnetest üle. Sellises
meeltesegaduses naaseb James koju. Kadunud poega võetakse väikeses maakohas
vastu kui kangelast. See kõik tundub Jamesile naeruväärne, sest parema meelega
tahaks ta sõjakoledused unustada. Aga kogukonnas peab käituma kogukonna
reeglite kohaselt. Vastasel juhul oled paaria. Pärast mitmeid siseheitlusi peab
James paremaks alistuda oma saatusele ehk siis käituda nii nagu temalt
oodatakse. Sest James vajab kogukonna ühtekuuluvustunnet, oma juuri. Aga see tähendab
abielluda Maryga, kellel puudub Jamesi arvates igasugune sarm ja naiselikkus.
Mary on ammu moest läinud kulunud seelikus kohusetunne ise, noor naine, kes
arvab, et elu on katkematu kohustuste jada, kus sobib õrnu tundeid väljendada
vaid siis kui on sünnis. Maryl on kihluse aastatega väljakujunenud arusaamad,
kuidas tulevast abikaasat peab kohtlema ning see ei loe midagi, et James
teistmoodi arvab. Mary on nagu seelikus tank, sõidab üle kõigist ja kõigest,
taktitundeliselt muidugi, sest teda kannustab kohusetunne. James aga ei suuda oma
mõtteis lahti lasta kirgliku, romantilise armastuse ideest, mida ta paraku
seostab teise, palju kütkestavama naisega. Kuidas seda Maryle seletada, et mees
ei armasta Maryt nii nagu oleks õige?
Esialgu lugedes ma
võitlesin tungiga raamat käest ära panna, mul oli tunne, et Maugham on juba
kõik ära öelnud. Ent lõpu poole tuli mitmeid üllatavaid süžeekäike, mis panid
mind mõtlema, et see raamat on väärt lugemissoovitus.
Maughami ainuomase
stiili puhul on kõige lummavam kirjaniku kirjeldusoskus, kuidas ta toob kuni
peensusteni välja inimhinge mõtte- ja tundelaadi. Ja tõesti, nii palju kui
maailmas on olemas erinevaid inimtüüpe, seega mõtlemise avaldumise vorme, on
seda kõike Maugham ka oma teostes kirjeldanud ja lahanud. Ma olen lugenud päris
mitut Maughami raamatut, et võin öelda, olen kirjaniku stiiliga tuttav.
Tugevamaid emotsioone on seni tekitanud romaanide Vahe tera, Liza Lambethist
ja Üleval villas lugemine.
Maughami puhul peab
imetlema tema sõnaosavust, toon ära mõned tsitaadid Kangelasest:
„Loodus
on jumalanna, kel pole sündsustunnet, kelle jaoks kombekust ei eksisteeri.“
„…
elu ei ole mitte kergeltvõetav vahepala, vaid pingutust nõudev üritus: elu on
lahinguväli; igaühel meist on oma eluülesanne, kohustused ja toimingud täita.“
„Tundub
tõesti, et põhiline, milleks me oma mõistust kasutame, on nii enesele kui
üksteisele võimalikult palju valu põhjustada.“Teile lugemiselamusi soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment