Selle ulmesugemetega
romaani tegevus toimub 1984. aasta Jaapanis. Aomame on pealtnäha korralik noor
naine, treener spordiklubis, kuid rahulik fassaad peidab endas vägagi
omanäoliste oskustega palgamõrtsukat, see on „amet, mis nõuab erialast võimekust ja väljaõpet“. Küünilise
ellusuhtumisega naine on aga sisimas lootusetu romantik: tema kõige
väärtuslikum mälestuskild on, kui ta 10-aastaselt hoidis samavanal poisil kord
käest kinni. Oma eluks ja tegutsemiseks ammutab naine jõudu sellest karskest ja
süütust armastusest, mis ilmselt ei saa kunagi reaalsuseks.
Tengo on noor matemaatikaõpetaja,
kes vabal ajal kirjutab romaane. Matemaatika on tema jaoks loomulik ja lihtne
nagu hingamine: „Mõnikord on mul hirm, et
kui ma liiga kaua arvude maailmas viibin, muutun ma nähtamatuks.“ Aga
küsimuse peale, miks ta kirjutab, vastab Tengo: „Kirjutades üritan ma enese jaoks ümbritsevat maailma loogilisemaks
muuta.“
Sündmused hakkavad
arenema, kui kirjandusajakirja peatoimetaja Komatsu teeb Tengole ettepaneku ühe
noore tüdruku Fukaeri romaan „Õhunukk“ paremini ümber kirjutada, et see siis
muudetud kujul kirjandusauhinnale esitada. Kui selline pettus peaks avalikuks
saama, tuleks sellest muidugi suur skandaal. Komatsu ajendiks on üks
kinnisidee: ta tahaks oma elu jooksul vähemalt ühe suurteose avastada ning
selle kandikul lugejate ette tuua. Nii ta leiab, et „Õhunukul“ on potentsiaali,
kuid ainult parandatud kujul. Originaalil on sisu hea, aga teostus vigane.
Tengol on aga võimed teos tehniliselt paremini ümber kirjutada. Teos „Õhunukk“
on kõige edasise liikumapanev jõud.
Aomame avastab ühel
hetkel, et asub paralleelmaailmas: „Mingil
ajahetkel lakkas see maailm, mida mina tean, olemast või taandus kuhugi
tagaplaanile ning asendus uuega. /…/ Minu
teadvus kuulub endiselt vanasse maailma, kuid mina ise viibin juba uues
maailmas.“ Ta nimetas selle uue maailma 1Q84 (sellest siis ka teose
pealkiri). Aomame tuletab meelde, et üks taksojuht hoiatas teda: „Kõik ei ole alati nii, nagu pealtnäha
paistab. /…/ On ainult üks reaalsus.“
Miks see raamat mind
nii jäägitult haaras? Ma leidsin, et mulle meeldivad nii Aomame kui ka Tengo
meelelaadid ja mõttekäigud. Samas nii vastandlikud natuurid, tundub et nad
mõlemad leidsid vastukaja minu hinges. Ning iseenesest süžee, kus kahte noort
inimest tõmbab teineteise poole, kuigi nad pole täiskasvanueas kordagi
kohtunud, on niivõrd kaasahaarav! Toon välja kaks tsitaati, mis loodetavasti
annavad teile sest raamatust mõnusa maigu suhu:
Aomame küsis endalt
sageli, mida tähendab olla vaba: „Isegi
kui sul õnnestub ühest puurist põgeneda, siis kas ei satu sa niiviisi lihtsalt
teise suuremasse puuri?“
Tengo: „Ma olen tõenäoliselt väga suure ringi
teinud. See Aomame-nimeline tüdruk on alati – kuidas nüüd öeldagi – minu teadvuse
keskmes olemas olnud. Tema on see, kes minu eksistentsile kaalu annab. Kuid
sellest hoolimata, - või siis just nimelt selle tõttu -, et ta minu
keskpunktile nii lähedal asub, ei suutnud ma väga kaua aega ära tabada, kui
oluline ta tegelikult minu jaoks on.“
Raamat on jaotatud
kahte ossa. Teine jagu lõppes just sellise koha peal, kus mõlema peategelase
saatus jäi õhku rippuma. Ma olin nii pettunud, et lõpplahendus jäi puudu.
Vaatasin siis Wikipediasse, ja ennäe, kolmas osa on ka olemas! Aga eesti keelde
pole seda veel tõlgitud. Ootan kannatamatult järge!
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle