See on üks tõeliselt
kole raamat. Esteetilist ilu siit ei leia. Räme keelekasutus rõhutab sõjaaja
koledusi, mustust, roppust. Kirjaniku stiil on omaette nähtus. Lihtsad
tegelased räägivad kõnekeeles, labaselt, kasutades sõnu, milliseid korralikult
kasvatatud inimesed kuuldavalt ei väljenda ilmselt terve elu jooksul.
Sel raamatul on selline
vastikuse-efekt, et lugedes mõtlen „võeh kui vastik“ – aga loen edasi! Ju siis
on vaja kübeke vulgaarsust, et raputada oma lugemismeeli.
Raamatus rullub
sõjavalu keskel üks armastuslugu lapi naise ja saksa sõduri vahel. Lugedes
mõtlesin pidevalt, et kuidas saab nii elada, kõiges selles sõjakaoses ja
koleduses?
Üks lause jäi meelde.
Sõgesilm (naispeategelane) nendib: „nagu sõja ajal sageli vagatsedes öeldakse,
ei ole miski nii kindel kui ebakindlus. Ainult Looja teab meie teekonna lõppu.“
Noorelt soome
kirjanikult Katja Kettult on varem eesti keeles ilmunud raamat Keevitaja.
Siiralt Teile
lugemissoovitust jagades, Lagle
No comments:
Post a Comment