Siin on midagi
krimisõpradele. Oodatust kujunes lugemiselamus isegi paremaks. Raamatu teeb
nauditavaks autori kirjeldusoskus. Läckbergi eriliseks kireks on lahata
inimhinge. Orbiidis on inimesed, nende suhted ja psühholoogilised tagamaad.
Isegi kõige kõrvalisemat pisitegelast suudab autor paari tabava lausega
iseloomustada nagu joonistaks ta mõne hooletu pintslitõmbega terve karakteri
välja. Ja see on väga nauditav oskus. Ma julgen öelda, et ma ei ole veel
lugenud krimkat, mis oleks nii lihtsate vahenditega nii põnevaks tehtud,
tõesti, pinge on ülal alates esimestest lehekülgedest kuni lõpuni välja.
Kusjuures raamatus ei ole võikaid veriseid detaile ega ohtrat tapmist.
Samas žanris on ehk
vaid Lohetätoveeringuga tüdruk mulle samasugust närvikõdi pakkunud… Ei, siiski
neid ei saa võrrelda. Stieg Larssoni Milleeniumi-triloogia on juba ette teada
kosmopoliitsema haardega ning vandenõu-teooria tõttu pigem n.ö meeste-krimka
žanrisse kuuluv. Läckberg keskendub inimsuhetele ning tegevus toimub pisikeses
asulas, mistõttu on ta n.ö pehmemate võtetega naiste-krimijutt. Seda üllatavam
ongi, et põnevuse efekt on sama, mis Larssoni puhul!
Kui nüüd pisut
kritiseerida, siis raamatu keskel Läckberg takerdub pisut elu triviaalsusse,
liialt palju oli juttu naispeategelase kaalujälgimisest ja eneseusu
ebakindlusest. Aga õnneks see kirjeldus möödub ruttu.
Jääprintsessi peamiseks
teemaks on inimhinge plekitu fassaadi hoidmine, ühiseks hirmuks on mõte „mida
inimesed küll ütlevad?“ Nagu meespeategelane, politseikonstaabel Patrik
Hedström konstateeris: „Ei tohi alahinnata vajadust väikeses asulas
silmatorkamatuks jääda.“ Lihvitud fassaadi varjus saab kogu kurjus, väiklus ja
õelus rahus ja vaikuses käärida.
Praeguseks on eesti
keelde tõlgitud Läcbergilt kaks krimijuttu samade peategelastega: Jääprintsess
ja Jutlustaja. Autorilt on avaldatud juba umbes kümmekond raamatut samas
sarjas. Ning loodetavasti saab juba varsti ka eesti keelde tõlgituna lisa!
Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle
No comments:
Post a Comment