Laupäeval raamatukogu suletud!

Laupäeval, 2.märtsil on töötaja õppepuhkuse tõttu raamatukogu suletud!
Kohtume esmaspäeval!

Nädala raamat: Charles Frazier. Pime mets

Ma hakkan end juba kordama, aga ma ütlen siiski veel kord: Nüüdisromaani sari on täis huvitavaid leide. Seekord siis kummastava jutustusestiiliga sünge thriller.

Kergesti saab peatüki algul aru, millise tegelase vaatevinklist lugu jutustatakse. See on hea võte, annab loole juurde dünaamilisust, jõulisust, mõjub huvitavamalt. Näiteks kui peatüki jutustajaks on paadunud mõrvar Bud, siis nagu oleksingi selle värdja peas, ma kuulen tema väärastunud loogikat.

Jutustuse tegevus toimub eelmise sajandi keskpaigas, mil puudusid arvutid, lihtsamas maailmas, kus elutempo oli aeglasem, aga ka näiteks laste ihuline nuhtlus koolis oli tavaline, lausa reegliks.

Sünge on see raamat laste väärkohtlemise teema tõttu. Kuid lõpus saab paha karistatud ning närvikõdi on kogu loo keskel küllaga.

Toon välja peategelase Luce´i mõttekäigu: „Mida head maailm inimesele annab? Tekitab müra tema kõrvade vahel, lämmatab tema tõelise mina. Nii püüdis Luce igapäevast tegelikkust üsna karmilt piirata, jättes alles vaid looduse, ilma, loomad ja hilisõhtuse raadio.“

Looduskirjeldust on suhteliselt palju, sest see annab edasi Luce´i tegelaskuju. Mõte on selles, et kogu kuri tuleb inimestest, loodusega oled sa ühtne.

Charles Frazier´ilt on varem eesti keelde tõlgitud raamatud Kolmteist kuud ja Cold Mountain, mille põhjal on valminud samanimeline mitmeid Oscareid võitnud film.

Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle

Raamatukogus müügil uus raamat Palamuse valla tähtsündmustest

Nüüd saab raamatukogust osta uut kogumikku Palamuse vald 2007-2012. Raamat teeb tagasivaate viimase viie aasta jooksul toimunud sündmustele Palamuse vallas.
Raamatu hind on 10.-
Raamatukogus saab sirvida ja laenutada ka raamatukogule annetatud eksemplari.
Kohtume raamatukogus!

Laupäeval raamatukogu suletud!

Laupäeval, 23.veebruaril on raamatukogu suletud. Kohtume esmaspäeval!
Pidulikku vabariigi aastapäeva!

Nädala raamat: Tõnu Õnnepalu. Mandala

Kui Te olete Tõnu Õnnepalu raamatuid varem lugenud, siis tõenäoliselt esimene sõna, mis mõtetesse ilmub iseloomustamaks tema stiili, on nostalgia. Kadunud aegade igatsus, varem olnu, mis iial tagasi ei tule kui siis ainult mälestustes. Või pimedal talveõhtul küdeva kaminatule ees oma lemmiktugitoolis kerra tõmbununa mõnda Õnnepalu raamatut sirvides saab mälestustevoo meeltesse manada: lapsepõlve lõhnad, värvid, värelused. Rõhk on just aistingutel. Õnnepalu sõnad toovad lapsepõlve muretu maitse suhu.

Seetõttu ma imestan, et sügisel väga edukalt läbi viidud Mandala reklaamikampaanias lubati, et see uus raamat on hoopis midagi muud. Mina leidsin eest aga juba tuttava stiili. Õnnepalu kirjutab Mandalas Eesti elust (kõrvalepõikeks siia seos: mõni aeg tagasi meelest läinud kultuuritegelane ütles, et Eesti kirjanik peakski kirjutama Eestimaast, sest see on ainus asi, mida eestlane väga hästi tunneb!): kuidas riigikorra vahetumisel kolhoosilaudad tühjaks ning maad sööti jäid, kuidas külades elu välja sureb, kuidas pereisad väljaspool Eesti piire tööl käivad, kuidas omaksed neid koju ootavad. Ausalt öeldes, väga masendav tunne tuleb peale… Ainult Õnnepalu nostalgiline stiil päästab Mandala. Lisaks veel ka raamatu imeilus kaanekujundus. Kollane ja oranž paitavad pimedusest väsinud silma.

Aga kui Te soovite meenutustes lapsepõlve tagasi minna, siis võtke kätte Õnnepalu Paradiis ja Te tunnete, kuidas suvine päike soojendab ihu ning kuulete kõikjal rõkkavat putukate suminat ja taamal karjamaal õrna lambamääd…

Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle

Nädala raamat: Pascal Mercier. Öine rong Lissaboni

Mul tekkis selle raamatu vastu huvi tagakaanel asuva tutvustuse tõttu. Äkitselt ühe juhusliku kohtumise ajel rebida end välja oma korrastatud elust ning minna tühja tuult tallama – selline algus tundub nii intrigeeriv, et seda lihtsalt peab lugema, leidsin ma. Peategelane suundub Lissaboni ning kuna see linn on mulle sümpaatne, sest olen seal paar päeva viibinud, oli päris südantsoojendav lugeda tuttavatest tänavatest ja kohtadest.

Raamat ise on raske tekstiga ja nii tulvil mõtteid, et need vajavad seedimist mõnda aega. Toon hea meelega paar näidet, need on kõik „elust enesest“, kuidas teised meid vaatavad, kuidas me ise ennast näeme, mida tähendab kooselu jne.

Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle

„Olid inimesed, kes lugesid, ja olid teised. Inimeste vahel ei saanud olla suuremat erinevust kui see.“

„Üks osa inimlikust väärikusest seisneb jõus seista silmitsi oma saatusega, ka raskega.“

„Meie elu tõeline lavastaja on juhus – lavastaja tulvil julmust, halastust ja võluvat sarmi.“

„Kohtumised inimeste vahel on justkui mõttetult edasikihutavate rongide ristumine pilkases öös.“

„Kõik, mis teeskleb püsivust, lähedust ja intiimset teadmist – kas pole see rahustuseks leiutatud pettus, millega püüame katta ja ohjeldada võbelevat, häirivat põgusust, kuna oleks võimatu seda iga hetk taluda.“

„Kas pole tegelikkuses nii, et kohtuvad mitte inimesed, vaid varjud, mille heidavad nende kujutlused?“

Raamatukogu neljapäeval suletud!

Sõbrapäeval, 14.veebruaril on raamatukogu suletud, sest töötajad lähevad Põltsamaale Jõgeva Maakonna Keskraamatukokku seminarile. Vabandame!
Head Valentinipäeva!

Nädala raamat: Johan Theorin. Minevikuvarjud

Taas kord huvitav leid põhjamaade krimižanrist. Seekord Rootsi autori esimene ja seni ainus eesti keelde tõlgitud raamat. Tegevus toimub väikesel Ölandi saarel, inimeste igapäevaelu kirjeldus on paljuski sarnane Eestis toimuvaga: äärealade püsielanikud kolivad linna, mistõttu külad on enamuse aja aastast kummituslikult tühjad, ainult suvel kihavad kõik looduskaunid kohad turistidest.

Raamatu pealkirigi vihjab sellele, et jutu sündmustik keerleb palju mineviku ümber. Möödanikus on peidus üks õõvastav saladus, mis ei anna inimestele rahu. Ses mõttes ei pea raamatus pettuma, et see sünge paatos, mis lugemise ajal pidevalt hinge rõhub, saab väga huvitava lõpplahenduse. Kuigi raamatu keskel kohati tegevus mõjub uimasena, on loo lõpp seda kannatust väärt.

Tagantjärele mõeldes, see jutustus on nauditav oma looduslähedase atmosfääriga, üheks oluliseks „tegelaseks“ on saare üks omanäoline pinnavorm, loopealne – õhukese mullakihiga poollooduslik kadakane karjamaa. Selle kummalise loodusega kooskõlas õhustiku iseloomustamiseks sobib väga hästi üks lause raamatust: „Päikesepaistes oli nukrust, et kõik polegi nii ilus kui paistab.“ Looduskirjeldust pole küll ülearu palju, aga ta on väga oluline tajumaks saareelanike hingeelu. Külmad meretuuled, karge õhk, kõike endasse mähkiv valge udu – kui lihtne on mõelda end sinna saare peale oktoobrikuu jaheduses, mil loo tegevus toimub.

Mineviku saladusi torgib üks vanadekodus elav 80-aastane mees seetõttu, et esiteks vaigistada omaenda süümepiinu ning et tema leinav tütar saaks lõpuks hinges rahu tunda. Autor kirjeldab nii ehedalt vanaduse vaevusi, et mul tekkis huvi, kui vana siis kirjanik ise on. Selgus, et raamatu avaldamisel Rootsis vaid 44-aastane – „elu parimad aastad“ – nagu autor laseb ühel kõrvaltegelasel raamatus öelda.

Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle