See on üks kummaline ja
kummastav raamat. Autoril on groteskne jutustuse stiil, lüheldased laused
mõjuvad nagu piitsahoobid. Mulle tundub, et iga järgnev lause võtab maha
eelmise emotsiooni, andes juurde uue tähenduse. Lugedes aiman palju vastakaid,
kahetisi tundeid. Näiteks: „Mul oli
õnnelik lapsepõlv. Ema heitis varakult magama. Isa suri, kui ma olin kaksteist.“
Peategelane, teismeline
poiss, kelle nime pole öeldud, mängib androgüünsuse mõttega, ta võib vabalt
olla nii poiss kui tüdruk. Mitmetähenduslik sümbol on raamatus peegel. Kirjanik
laseb poisil mitu korda öelda: „Peeglist
ei näinud ma muud kui seda, mis oli minu taga.“ Pealkirigi ütleb, et see
elu polegi muud kui üks maskeraad, teiste silme all klouni mängimine.
Grotesk pole päris õige
sõna iseloomustamaks seda raamatut. Õigem on öelda, et õhus on pahaendelisust.
Jutustus on kohati väärastunud. See on lugu poisist, kel puudub häbitunne. Kuna
ta on alles kujunemise eas, siis pidevalt negatiivsusega kokku puutudes võib
poisist paras sotsiopaat kasvada. Ja ausalt öeldes, see lugu paistabki sinna
poole tüürivat. Elades nii veidras koduses õhkkonnas (isa surnud, ema vaimselt
haige, kasvab poiss tädi range ülemvõimu all), polegi see mingi ime. Aga poiss
teeb enda poolt ka kõik, et teda imelikuks peetaks. Sest olla veidrik on parem,
kui olla eikeegi. Kohati ma mõistan, miks poiss niimoodi käitub (kuidas, jätan
Teie avastada), kuid teisalt mõtlen paratamatult, et need hädad tõmbab ta vaid
oma käitumisega endale kaela.
Raamat on pingeline,
täis mõtlemapanevaid lauseid. Toon mõned näited:
„Vale oli delikaatne ja rahustav, tõtt seevastu ei tahtnud keegi kuulda,
sest see tekitas mässu, see oli talumatu.“
„Isa ei vastanud [emale]. Kas
vaikus on ka vale, nii nagu tegematajätmine võib olla patt, pea peale pööratud
tegu, negatiiv, halvem kui miski muu?“
„Põlgusel on ikka üks ja seesama mask, ükskõik, kes seda kannab.“
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment