Frederic Beigbeder
tutvustab meile Oona O´Neilli ja Jerome Salingeri põgusat armastuse lugu. Küüniline
Beigbeder kirjeldab armastust mõnusa meisterlikkusega. Kuid romaanis on
kesksemal kohal Salingeri kujunemine ja kasvamine kirjanikuna. Siin on aga väga
suurt rolli mänginud Teine maailmasõda.
Salinger oli 23-aastane
kui ta läks vabatahtlikult sõjaväkke (et Oonale muljet avaldada). Ta osales
Normandia dessandis ja oli üks esimesi liitlasvägede sõdureid, kes astus sisse
vabastatud koonduslaagri väravast. Pildid elavatest luukeredest painasid teda
elu lõpuni. Beigbeder on siinses romaanis kirjeldanud Salingeri läbielatud
sõjakoledusi üsnagi naturalistlikult, mis tekitab lugeja kujutelmas õõvastavaid
kujundeid.
Salinger ei räägi
sõjast ega kirjuta sõjaromaane. Kuid tema looming on läbi imbunud sõjakogemuse allasurutud
raskemeelsusest. Tsiteerin Beigbederit:
„Salinger
leiutab selle hella, kuid enesepõlgliku stiili, noore eksinud hinge
tegelaskuju, kes on romantiline ja pateetiline ning võlub 1950ndatel kogu
maailma lugejaid. Juba enne sõda on Salingeril silme ees pilt suurde linna
hüljatud indiviidist, ohjeldamatust ja segaduses igavesest teismelisest,
enesekesksest ja läbinägelikust, vaesest ja vabast, ujedast armunust ja üdini
tusameelsest kujust, kes on igati 21. sajandi lääne inimese klišee.“
Beigbeder sõnastab tänapäeva
inimese needuse: „Me elame salingerilikul
ajastul, mida iseloomustavad upsakas otsustusvõimetus, rahatu luksus,
nostalgiline olevik, luhtunud mässu konformism. Meil on lõputu janu naudingu,
õnne, armastuse, tunnustuse ja helluse järele. Ja seda janu ei kustuta eales
lihtne tarbimine, seda ei lohuta religioon.“
Prantsuse kirjanikult Frederic
Beigbederilt on varem eesti keeles ilmunud kaks romaani: Armastus kestab kolm aastat ning 17,90 €.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle