Soome autori
debüütromaan Nelja tee rist pälvis
Suure Ajakirjandusauhinna 2014. aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris
nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale.
Nelja
tee rist jutustab ühe perekonna kujunemise loo alates 19. sajandi
lõpust kuni 1990ndateni välja. Raamat on jaotatud nelja ossa, kus iga
nimitegelane räägib oma vaatevinklist: vanaema Maria, tema tütar Lahja, Lahja
minia Kaarina ning Lahja abikaasa Onni. Minu arvates on jutustuse keskmes just
Lahja, sest Kaarina peegeldab oma loos ämma kiuslikkust ning raamatu lõpus on
nagu kirss tordi peal Lahja abikaasa Onni elukäik.
See on lugu naisest,
kel saatuse tahtel kujuneb elukäik õige õnnetuks ning selle läbi teeb ta
tahtmatult või ka täiesti tahtlikult oma lähedaste elu kibedaks. Siit raamatust
lilli ja liblikaid ei leia, on vaid raske töö, vimm ning usaldamatus. Nii Maria
kui ka Lahja on iseseisvad töökad naised, kes ei allu oma ajastu kirjutamata
reeglitele (naisel ei ole sõnaõigust, naine on vaid laste sünnitaja ja mehe
teenija). Just eristumine tavadest heidab naised kogukonnast välja ning mõistab
nad üksildusse. Suurem barjääride püstitamine toimub aga naiste hingedes: ma
olen iseenda vangivalvur, ei lase kedagi sisse. Täpselt selle mõtte on kirjanik
toonud raamatu esilehel: Tao endale
südamesse – ära tee välja, ära näita välja, ära reageeri.
Mind paneb imestama, et
raamatu autor on mees. Enamus jutustusest on antud naise silme läbi. Kuidas saab mees nii
detailiderohkelt kirjeldada näiteks ämmaemanda elukutset 19. ja 20. sajandi vahetusel
ning muudki, mis seondub vaid naiste maailmaga? Kokkuvõtteks, see on raske
lugemine, aga tänu sellele me mõistame paremini inimesi, kel on olnud karm
elusaatus.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle