Mõnda aega oli
Põhjamaade romaanisarja avaldamises paus. Nii mõnedki lugejad on küsinud, miks?
Vastust ei tea, kuid üle pika aja ilmus ses sarjas Vaikuse päevad ning ma julgen öelda, et see raamat oli ootamist
väärt. Autor jutustab väga lühidal kujul ühe perekonna loo, seda vanema naise
silme läbi. Raamatu võtmeks on vaikimine ehk tõe mitte rääkimine ning selle
tagajärjed. Emotsioon lugemise ajal ja ka pärast mõtteid „seedides“ on
valdavalt kurbus. Nii mõjus see mulle. Aga vahel on hea tunda kurbust. See
korrastab mõtteid ning hiljem kogetud rõõm on kordades suurem.
Ometi nii lüheldases
tekstis leidsin palju mõtlemisainet. Toon välja mõned näited. „Ma pean sellest kellelegi rääkima, mis tunne
mul on, miks on nii raske elada koos kellegagi, kes on ühtäkki tummaks jäänud.
Sul pole mitte ainult tunne, et teda ei ole enam olemas. Sul on tunne, et sind
ennast ei ole samuti enam olemas.“
Arst pakub välja, et võib-olla
mehel polegi klassikalist dementsust, et naine on ainus, kes abikaasat tunneb,
et vahet teha, kas mees on muutunud või ei. Selle peale mõtleb naine: „Kuidas peaksin ma teda ära tundma, minu
äratundmine põhineb mälestustel, kõigil neil väikestel sekventsidel, kui temast
on aastate jooksul nähtavale tulnud eri küljed. „Kes ta tegelikult on,“ oli
vanemhooldaja öelnud. Te mõtlete vist seda, kellena mina teda näha tahaksin,
oleksin kindlasti pidanud ütlema.“
„Meil puudus võime teineteise juures oluliste asjadega leppida. Minul
puudus võime mõista tema leina, tema aga ei suutnud minu puhul aktsepteerida
kurvastuse, kahetsuse puudumist.“ (Et naine teismelise emana lapse
adopteerimiseks ära andis.)
Teadmatusest: „Võib-olla on nii, et see, mida sa vaid
aimad, hirmutab rohkem kui see, mida sulle räägitakse.“
„Kui enam ilma mõne asjata hakkama ei saa, on see juba vajadus, seda
võib vabalt nimetada armastuseks.“
Seni on Vaikuse päevad
Norra kirjaniku Merethe Lindstromi ainus eesti keelde tõlgitud romaan.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment