Patt tunnistada, see on mu esimene loetud raamat Põhjamaade romaani sarjast. Mul oli eelarvamus, et see sari pole minu jaoks, et raamatud on liiga tõsised ja igavad. Eelarvamus sai kummutatud tänu Anne B. Ragdele. Ma olen tema teostest varem lugenud Öist soovi, kus peategelasel on äärmiselt üllatav elustiil. Nii ma sain autori ladusast jutuvestja andest maitse suhu ning mul on väga hea meel, et ma ei pidanud ses uues teoses pettuma.
Kuigi esimestel lehekülgedel oli ma skeptiline: kas ma ikka tahan lugeda paneelmaja ühe trepikoja elanike eludest ja harjumustest, kus pead-jalad koos elades toimub pidev klatš ja kius, kus seinad kostuvad läbi ja kuigi otseselt ei taheta oma nina teise ellu toppida, siis ikkagi on kõik toimuv kõigile teada ja tagaselja kiruda. Meenutab nagu liialt omaenese elu või mis.
Aga märkamatult lehekülgede edenedes poevad Ragde tegelaskujud hinge, sest sel kirjanikul on tõesti ladus jutustamise stiil! Iga peatüki tegelasteks on erineva korteri elanikud, nii saab teada kõigi hinges toimuvast ta oma vaatevinklist. Ja see elu on ikka kirju küll, alustades puhtusehullust lastetust abielupaarist kuni boheemlasest üksikisani välja.
Raamatut lugedes tuleb meeltesse teatav nostalgia. Kuna tegevus toimub 60ndatel, siis puuduvad kodudes arvutid ja mõnedel ka telekas. Kõikide nende erinevate hobide kirjeldamine on kummastavalt rahustav. Tahaks ise ka näiteks käsitööga tegeleda, kui seda neetud arvutit kodus poleks!
Koomiline mõte, mis jäi lugemisest meelde: üks naine küsib vahel oma mehelt, millest see tuleb, et naine on nii õnnelik. "Kindlasti sellepärast, et me ei pea enam välikäimlas käima", tavatses mees selle peale öelda! Me oleme oma iseenesestmõistetava mugava elustiiliga nii harjunud, et see vastus tundub paganama originaalne! Samas jäin mõtlema, kas ma endalt olen kunagi (või viimasel ajal) küsinud, kas ma olen oma elus õnnelik? Nagu ma ütlesin, Anne B. Ragde oskab hinge pugeda!
Siiralt Teie lemmiklugeja Lagle
No comments:
Post a Comment