See on kerge suvine
lugemine. Ühel soojal laupäeval nautlesin aias ning lugesin selle loo paari
tunniga läbi. Raamat oli peaaegu otsakorral, kui see lugu lõpuks „käima“ läks.
Ma sain aru, miks see vanem mees jälgib üht noort anonüümset naist. Ja kõik sai
selgeks. Sai ka selgeks teadmine, et elu eelõhtusse jõudes, suurem osa
ärkveloleku ajast kulub oma mõtete ja mälestuste korrastamisele ja
arhiveerimisele ning kõige suuremaks väärtuseks osutub mäletamine.
Kirjanik mõtiskleb
armastusest, toon siin ära ebatäpse lühendatud tsitaadi: „Armastus on kõik seetõttu, et kõik, mida me nimetame heaks, on
armastus, ja kõik, mida me nimetame pahaks, on kadunud armastus. Kui ei ole
armastust, on ainult üksindus ja surm. Sellepärast pean ma ütlema: armastus on
kõik.“
Ning lõpetuseks veel
üks kibe-magus tsitaat: „Greta küsis
minult kord, kas ma armastan teda alati. Ma ei vastanud midagi ja sellest
alates olen kahetsenud seda hetkelist kõhklust.“
Varem on soome autorilt
eesti keeles ilmunud romaan Liblikakoguja.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment