Raamatukogu lahtiolekuajad muutuvad suviseks!

Alates juunikuust on raamatukogu avatud vaid tööpäevadel, kolm suvekuud on laupäeval raamatukogu suletud. Tööpäevadel kaob ka lõunatund keset päeva ära, mistõttu sulgeme raamatukogu tund varem. Kuni 4. juulini on raamatukogu avatud:
E, T, N, R 9.00 - 16.00
K 14.00 - 18.30
L, P suletud
Endiselt on raamatukogu avatud kolmapäeva õhtuti pikemalt, et ka tööpäeva lõpus saab raamatukokku tulla.
Muutus toimus ka raamatukogu töökollektiivis. Täna, 31.mail oli raamatukoguhoidja Katre Ilmjärve viimane tööpäev Palamuse raamatukogus. Edaspidi, kui Te soovite just Katret näha, siis sõitke Laiusele, kus Katre alustab juunikuust tööd raamatukogu juhatajana! Jõudu ja jaksu, Katre!

Nädala raamat: Lars Saabye Christensen. Maskeraad

See on üks kummaline ja kummastav raamat. Autoril on groteskne jutustuse stiil, lüheldased laused mõjuvad nagu piitsahoobid. Mulle tundub, et iga järgnev lause võtab maha eelmise emotsiooni, andes juurde uue tähenduse. Lugedes aiman palju vastakaid, kahetisi tundeid. Näiteks: „Mul oli õnnelik lapsepõlv. Ema heitis varakult magama. Isa suri, kui ma olin kaksteist.“

Peategelane, teismeline poiss, kelle nime pole öeldud, mängib androgüünsuse mõttega, ta võib vabalt olla nii poiss kui tüdruk. Mitmetähenduslik sümbol on raamatus peegel. Kirjanik laseb poisil mitu korda öelda: „Peeglist ei näinud ma muud kui seda, mis oli minu taga.“ Pealkirigi ütleb, et see elu polegi muud kui üks maskeraad, teiste silme all klouni mängimine.

Grotesk pole päris õige sõna iseloomustamaks seda raamatut. Õigem on öelda, et õhus on pahaendelisust. Jutustus on kohati väärastunud. See on lugu poisist, kel puudub häbitunne. Kuna ta on alles kujunemise eas, siis pidevalt negatiivsusega kokku puutudes võib poisist paras sotsiopaat kasvada. Ja ausalt öeldes, see lugu paistabki sinna poole tüürivat. Elades nii veidras koduses õhkkonnas (isa surnud, ema vaimselt haige, kasvab poiss tädi range ülemvõimu all), polegi see mingi ime. Aga poiss teeb enda poolt ka kõik, et teda imelikuks peetaks. Sest olla veidrik on parem, kui olla eikeegi. Kohati ma mõistan, miks poiss niimoodi käitub (kuidas, jätan Teie avastada), kuid teisalt mõtlen paratamatult, et need hädad tõmbab ta vaid oma käitumisega endale kaela.

Raamat on pingeline, täis mõtlemapanevaid lauseid. Toon mõned näited:

„Vale oli delikaatne ja rahustav, tõtt seevastu ei tahtnud keegi kuulda, sest see tekitas mässu, see oli talumatu.“

„Isa ei vastanud [emale]. Kas vaikus on ka vale, nii nagu tegematajätmine võib olla patt, pea peale pööratud tegu, negatiiv, halvem kui miski muu?“

„Põlgusel on ikka üks ja seesama mask, ükskõik, kes seda kannab.“

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Nädala raamat: Natasha Cooper. Jahisaak

Natasha Cooper jätkab inglise naiskrimikirjanike traditsiooni. Kui varem saime Varraku kirjastuse vahendusel lugeda Caroline Grahami Midsomeri mõrvalugusid ning Ann Grangeri sarja Mitchelli ja Markby mõistatus, siis nüüd on Natasha Cooperilt eesti keeles ilmunud kolm raamatut Trish Maguire´i lugude sarjas: Luuderohi, Eksitus ning Jahisaak. Jutustamise stiil on Cooperil sama ladus kui mainitud sarjade autoritel Grahamil ja Grangeril.

Cooper keskendub psühholoogiale, inimeste vahelistele suhetele. Mis ajendab inimesi käituma ja tundma just niimoodi nagu nad käituvad ja tunnevad? Lisaks on Cooperi raamatutes olemas kohustuslik kriminaalne süžee ning põnevus. Mitte iga krimikirjanik ei suuda põnevalt ja kaasahaaravalt ning usutavalt jutustada lugu, Cooper seda suudab. Veel enam, tahes tahtmata paneb ta mind kaasa tundma tema loodud tegelastele ning nende läbielamistele.

Lisan sellise mõtlemapaneva tsitaadi Jahisaagist: „Elu oleks palju lihtsam, kui inimene ei juurdleks pidevalt kaasinimeste alateadvuse hoovuste üle, vaid võtaks neid sellisena, nagu nad on, ja eeldaks teistelt enda suhtes sama.“

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Kogume möödunud aegade dekoratiivasju!

Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu soovib suvel koostada näituse pärandaasta tähistamiseks: kogume möödunud aegade ehk siis 1990ndatest allapoole: nõuka-aegseid, eesti-aegseid, kasvõi tsaariaegseid kaunistus- ja pisut tarbeasju. Näiteks suveniirid, kodutekstiilid ja muud dekoratiivsed esemed kodu kaunistamiseks.
Asju võtame vastu kuni 27. maini, esmaspäeva lõunani, mil toimub  pakiring.
Kinnitame, et asju hoitakse hästi ning aasta teisel poolel kui näitus on läbi, saab kõik asjad tagasi.

Kolmapäeval raamatukogu suletud!

Kolmapäeval, 22.mail on raamatukogu suletud. Töötajad on Põltsamaal Jõgeva Maakonna Keskraamatukogus koolitusel. Seekord on väga huvitav kirjandusloeng: saksa, austria ja šveitsi kaasaegne kirjandus.
Kohtume neljapäeval!
Tulge kaema vastremonditud koguruumi!

Nädala raamat: Julian Barnes. Kui on lõpp

See on raamat ajast, kuidas inimese vaated ja mõtted muutuvad vanemaks saades. Barnes on oma väljenduses napp ja selgepiiriline. Ta jutustab loo noorpõlvekallimast, suhte untsuminekust ning oma kooliaegsete sõprade eludest kaugenemisest pärast parima sõbra enesetappu. Ning kuidas nüüd, 40 aastat hiljem, tolle noorpõlve kallima ema pärandab talle enesetapu sooritanud sõbra päeviku, kuid too ekskallim keeldub päevikut mehele andmast. See vallandab mehes ununenud mälestuste taasläbielamise ning üldise tagasivaate oma elule, kokkuvõtvalt ta oma sõnadega: „Mida teadsin mina elust – mina, kes ma olin elanud nii ettevaatlikult? Kes ei olnud võitnud ega kaotanud, vaid lihtsalt elul sündida lasknud? Kel olid olnud tavalised auahned unistused ning kes liigagi ruttu oli leppinud sellega, et need täide ei lähe? Kes hoidus haiget saamast ning nimetas seda ellujäämisoskuseks?“

Barnesil on paar lemmik sõna, mida ta õige tihti kordab, et luua vajalikku õhustikku, näiteks: Ärevus. Suur ärevus. Nostalgia. Kahetsus. See klapib minu veendumusega, et sõnas peitub jõud. Ja kui tekstis, liiatigi veel napis tekstis korrata piisavalt tihedalt teatud sõnu, siis on nende mõju, tunnetus hulga sügavam.

Teose lõpus on puänt, millele autor vihjab juba jutustuse esimesel leheküljel: „… see, mis lõpuks meelde jääb, ei ole alati seesama, mille tunnistajaks me oleme olnud.“

Huvitav oli Barnesi „teooria“ jagada naissugu kaheks: on selgepiirilised naised ja on naised, kellest õhkub salapära ning nad jäävadki salapärasteks. Ning et see on esimene, mida mees naises tajub, see siis kütkestab või ei. Huvitav lähenemine!

Barnes võrdleb teismeiga küpse täiskasvanu eaga: „Aga aeg… kuidas aeg meid algul aheldab ja hiljem hämmeldab. Me arvasime, et oleme küpsed, kui tõeliselt olime vaid kaitstud. Me kujutlesime, et vastutame, kui tõeliselt olime argpüksid. See, mida me realismiks nimetasime, osutus viisiks kõrvale hoida, selle asemel et näkku vaadata. Aeg… andke meile vaid aega ning meie kõige toekamad otsused osutuvad võdisevaiks, kindlad veendumused põgusaks uiuks.“

Lõpetuseks veel üks autori tsitaat: „Mõnikord ma mõtlen, et elu eesmärk ongi lepitada meid sellega, et me kord sellest paratamatult ilma jääme – visalt meid murdes, tõestades, kui pikka aega see ka ei võtaks, et elu pole pooltki seda, milleks teda kiidetakse.“

Äärmiselt mõtlemapanev lugemine!

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Remont koguruumis

Alates neljapäevast, 16. maist on raamatukogu igapäevatöö pisut häiritud: toimub remont raamatukogu põhilises koguruumis. Suurem osa ilukirjanduse riiuleid on kile all, neile ei pääse ligi kuni remont on lõpetatud. Tuba saab uue värske värvi seintele ja laele. Prognoositav tööde valmimise aeg on 24. mai.
Seni aga saab raamatuid tagastada ning laenutada neid, mis kättesaadavad on. Lubame, et tühjade kätega ei pea mitte raamatukogust lahkuma! Töökorras on üks AIP-arvuti. Perioodika väljaannete lugemiseks saab istuda lastetoa mugaval diivanil. Kuni remondi lõpuni lugemissaali ei pääse, kuid töötajad saavad tuua sealt soovitud raamatuid laenutamiseks.
Kannatlikku meelt kuni remondi lõpuni!

Nädala raamat: Carlos Ruiz Zafon. Taeva vang

Kuigi Taeva vang on Ruiz Zafoni kolmas raamat samade tegelaskujudega sarjas, kus tegevus toimub eelmise sajandi esimese poole Barcelonas, on see raamat parim sissejuhatus kirjaniku loodud möödunud aegade ängistavasse maailma. Ruiz Zafonil on imepärane jutustamise oskus, mida ilmselt tõlkija Kai Aareleid pole lasknud tõlkes kaduma minna. Oskuslikult valitud sõnad hoiavad mind lugedes nagu nõiduse kütkes. Taotluslik raamatu atmosfäär – müstiline, kummastav, hirmutav, painav, samas lootust andev – otsekui naelutab tugitooli ning enne ei saa raamatut käest panna kui põnevusloo lahendus on käes.

Taeva vangi saab lugeda iseseisva raamatuna. Kuid kui Teile kirjaniku stiil on meeltmööda, siis olen ma kindel, et Te ei suuda vastu panna vihjetele, mis Taeva vangis viitavad kirjaniku kahele esimesele raamatule. Näiteks David Martin, vangistatud kirjanik, kes kõigub oma vaimses ärkvelolekus nii ühel- kui teiselpool selget mõistust, on kirjaniku teise raamatu Ingli mäng peategelane. Ruiz Zafon jätab Taeva vangis õhku rippuma küsimuse, kas David Martin võib olla Daniel Sempere (Tuule varju ja Taeva vangi peategelane) päris isa. Mul tekkis nüüd meeletu soov Ingli mäng teist korda läbi lugeda, sest ma ei mäleta enam eriti sisu ning kaks aastat tagasi lugedes jäi tegevusest nii mõndagi arusaamatuks, mis toimus unes, mis ilmsi.

Taeva vang lõppeb teadmisega, et Danieli ema surma eest vastutav mees on pääsenud karistuseta. See tähendab, et kirjanikult on raudselt oodata ka neljandat raamatut.

Ruiz Zafon on kirjanik, kes ei ammendanud end oma esimese raamatuga Tuule vari (vt. siin blogis 11.01.2013). Ingli mäng annab edasi sama tulise hinge nagu esikromaangi. Taeva vang on võrreldes esimese kahe raamatuga lihtsam, lühem, aga tunne, jutustuse kirg on sama.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Nädala raamat: M.C. Beaton. Agatha Raisin ja mõrtsukalik abielu

Kui Teie päevad mööduvad kiiresti kevadtööde tõttu, aga õhtuti on siiski soov pool tunnikest enne magamaminekut midagi meelelahutuseks lugeda, siis M.C. Beatoni šoti krimka on see õige raamat. Beatoni jutustamise stiil on kiire ja lüheldane, vürtsitatud humoorikate kirjelduste ja situatsioonikoomikaga. Kui ikka peategelasel Agatha Raisinil hing täis saab, siis ei hoia ta oma pröökavaid ütlusi vaka all. Tulise temperamendiga keskealisel proual on aga oma karuse kesta all õrn ja hell süda ning utsitamist vajav madal enesehinnang. Enda turgutamisega saab Agatha ise suurepäraselt hakkama, kuid siis võib juhtuma hakata pööraseid seiku, mis võtavad just vastupidise suuna soovitule.

Varem on Agatha Raisini sarjas ilmunud Agatha Raisin ja surmapirukas, Agatha Raisin ja nurjatu loomaarst, Agatha Raisin ja pottilöödud aednik, Agatha Raisin ja Dembley matkajad.

M.C. Beatoni teise krimisarja kangelane on külakonstaabel Hamish Macbeth, nutikas laiskvorst, kes üle kõige kardab karjääriredelil edutamist, sest siis ei saaks ta enam oma päevi mööda saata salaküttides ja võrkkiigel unelevalt pilvi jälgides. Samuti on tal pidevalt muret naistega, kes väga tahaks konstaabli majja sisse kolida ja siis oma käega kord majja lüüa. Selles sarjas on eesti keeles ilmunud juba üle tosina raamatu, uuemad on Apla naise surm, Ränduri surm, Snoobi surm, Sarmika mehe surm, Riiukuke surm.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle