Enamasti me kipume
lahterdama raamatuid avaldatud sarjade järgi. On siiski ju tarvis teha esmane valik,
et navigeerida ses tohutus kirjandusemeres. Lihtsam on heita terve sari kõrvale
kui süveneda. Niikuinii ei ole aega lugeda kõike, mis silma jääb ning huvi
tekitab. Varem talitasin ma Mirabilia
sarjaga just nõnda. Ma olen ju suur krimikirjanduse austaja, kuid minu
tähelepanu on enamasti pälvinud raamatud, mis ei ole avaldatud mõnes sarjas. Tundmatu
rada on ikka huvitavam kui sissetallatud tee.
Selle suve avastus minu
jaoks on inglise kirjanik Sabine Durrant. Tal on oskus pugeda inimese pähe ja
keerutada seal kõik teadmised pahupidi. Mäleta
mind sellisena pole selline klassikaline krimi kui Mirabilia sarjas avaldatud raamatutest eeldada võiks. Palju
huvipakkuvam psühholoogiline pool teeb raamatu nii vastupandamatuks.
Raamat on üles ehitatud
ühe abielupaari (Lizzie ja Zachi) vaheldumisi paigutatud jutustustena – välja on
toodud nii mehe kui naise nägemus ja arvamus oma kooselust. Teemaks on ikka see
vana tuntud varjatud ilus haigus – koduvägivald. Kohati võib seda raamatut lugedes
hakata lausa füüsiliselt paha. Ilukirjanduse eesmärk ja mõte ongi ju tekitada
lugejas emotsiooni. Ning see on lugeja enda valik, mislaadi kirjandusest ta seda
emotsiooni otsib.
Inglise kirjanikult
Sabine Durrantilt on varem eesti keeles avaldatud romaan Kripeldus (samuti Mirabilia
sarjas), ka see on samasugune psühholoogiline kirjeldus ühe kooselu allakäigust.