Kui tavaliselt saab
raamatutest lugeda kirjanike fantaasiavilju: romaane, jutustusi, siis Rangelt isiklik on märkmed William
Somerset Maughami oma elust kindlalt määratletud ajaperioodil, kuuludes pigem
esseistika valdkonda.
Rangelt
isiklik on muljed ja mälestused elust vahetult enne Teise
maailmasõja puhkemist ning viieteistkümnest esimesest sõjakuust ehk kuni 1940.
aasta sügiseni, mil Maugham lahkus Suurbritanniast läbi Lissaboni New Yorki.
Kirjanik tutvustab oma
elu Vahemere rannikul Prantsusmaal Cap Ferrat`s. Ta kirjeldab oma suurt villat
avara aia ja tosinajao teenijaskonnaga ning kuidas arvukad sõbrad käisid tema
juures suvitamas enne sõda. Kuidas nad koos tennist mängivad, jahiga merel
sõidavad, ujuvad – see on elu nagu oleme harjunud lugema Maughami
ilukirjandusteostest. Tuleb välja, et ta ise elas samamoodi nagu tema
tegelaskujud. Kust ikka kirjanik oma ainest ammutab, kui mitte oma kaasajast ja
oma ümbruskonnast, millega ta on harjunud.
Kuid sõja puhkemisega
kogu senine elukorraldus muutub. Toon välja ühe tsitaadi, mis minu arvates
näitab hästi sõjaalguse meeleolusid. Maugham räägib oma tuttavast kirjanikust:
„Nagu ma taipasin, oli ta lasknud ennast
rindele saata patriotismist ja ehk ka mõnest heroismiimpulsist, ja, nagu see
kirjanikega tihti juhtub, ei olnud ta kunagi aru saanud, kui suur kuristik
haigutab tegelikult fakti ja väljamõeldise vahel.“
Sõja puhkedes pakkus
Maugham oma teeneid Informatsiooniministeeriumile ning tal paluti kirjutada
mitmeid artikleid Prantsusmaast sõja ajal ning selgitada välja, millised on
prantslaste hoiakud oma Briti liitlaste suhtes. Maugham leidis, et prantslaste
arvates ei võtnud britid sõda küllalt tõsiselt. Prantslased ei olnud rahul
Briti sõdurite käitumisega, näiteks kui nad marssides laulsid rõõmsaid
lorilaule ning õhtuti kohvikutes liig palju alkoholi pruukisid.
Alguses kirjutas
Maugham artikleid Prantsuse eluolu kohta sõja ajal, hiljem Inglismaal elades
tegi ta samalaadse arvamusseeria ka inglaste olukorra kohta. Koomiline on
lugeda Maughami ülestunnistust: „Ma olen
väga vilets ajakirjanik.“ Ta leiab, et triviaalsete igapäevaste artiklite
kirjutamine on ebahuvitav ning see võttis kole palju aega. Samas soovis ta
kasulik olla, kuid nentis: „Ma olin nagu
tsirkusekoer, kelle trikid kindlasti meeldiksid publikule, kuid keda on väga
raske programmi sobitada.“
Maugham on sõjaaegsete
meeleolude kaardistaja, ta räägib palju poliitikast. Näiteks arvustab ta riigijuhtimist
kui veel Chamberlain oli Inglismaa peaminister: „Kuulsin paljusid inimesi ütlemas, et ta oli nina püsti ajanud, et ei
võtnud kuulda enam mitte kellegi nõuandeid.“
Maugham analüüsib, mis
põhjustas Prantsusmaa kokkuvarisemise 1940. aasta suvel. Ta leidis, et juba
enne Pétaini valitsust langes Prantsusmaa elanikkonna moraal ning see
minnalaskmise meeleolu aitas omakorda kaasa Prantsusmaa hävingule. Ilmselt
prantslastele mõeldes pani Maugham kirja ühe oma kuulsaima lause: „Kui mõni rahvus hindab midagi oma vabadusest
kõrgemalt, siis ta kaotab oma vabaduse.“
Pärast Prantsusmaa
langemist 1940. aasta suvel ja Pètaini asumist valitsusjuhi kohale tuli käsk,
et kõik Briti kodanikud peavad Prantsusmaalt lahkuma. Etteteatamise aeg oli
äärmiselt lühike: juba järgmisel hommikul kell 8.00 pidi Maugham olema Cannes`i
kail, kaasas üksnes käsipagas, tekk ja toidumoon kolmeks päevaks. Kui sellele
Inglismaale suunduvale laevale Briti kodanik ei lähe, riskib ta
interneerimisega.
Tol hommikul mahtus
kahe puusöe-laeva peale 1300 inimest. Nii suure rahvahulga transportimisel
puusöetolmust mustadel laevadel olid muidugi ekstreemselt halvad
hügieenitingimused. Ka toitu hakkas nappima, toiduratsioon läks päev-päevalt
väiksemaks. „Oli veider näha naisi
järjekorras seismas, taldrik või tühi konservikarp räpaste käte vahel, aga
sõrmused sõrmedes ja pärlikaelakee kaelas.“
Nädal aega kestis reis
Gibraltarisse ning kõige hullemaks ja hinge laastavamaks tingimuseks oligi
mustus. Isegi pidev hirm, et laev võiks saada torpeedotabamuse, polnud nii hull
kui mustus. Gibraltaril saadi korraks laevast välja, et end pesta ja
tagavarasid täiendada, ning ülejäänud reis Inglismaale oli pisut talutavam.
Kokku kestis laevasõit 20 päeva!
Inglismaal jätkab
Maugham sõjaeluliste artiklite kirjutamist. Seetõttu oli tarvis maal ringi
sõita ja sõjaväega seotud paiku külastada, nende lubade saamine oli aga
mõnevõrra keerulisem kui Prantsusmaal: „Seal
/Prantsusmaal/ olin ma olnud
väljapaistev Inglise kirjanik, kellele tuli anda kõikvõimalikud soodustused; Inglismaal
olin ma lihtsalt üks nendest neetud autoritest, kes tuli segama inimeste
tegemisi.“ See on Maughamil huvitav tähelepanek, kuidas kahes erinevas
riigis suhtumine kirjanikesse nii kardinaalselt eristub. „Prantsusmaal austatakse kirjanikku ning mõeldakse, et tema arvamused on
väärt kuulamist, samal ajal kui Inglismaal suhtutakse temasse aga kahtlustavalt
ning sellele, mida ta ütleb, ei omistata suuremat tähtsust.“
Vastupidiselt
prantslaste kohta leiab Maugham, et 1940. aasta suvel on brittide moraal kõrge,
täis teotahet ja energiat. Näiteks võib tuua vabatahtliku organisatsiooni
Kodukaitse, tsiviilteenistuse. Inimesed täitsid neid kohustusi lisaks oma
päevatööle. Kodukaitse valvas sildu, raudteed, sadamaid, et tulla toime
vaenlase (nö viienda kolonni) sabotaažikatsetega. Ning neid vabatahtlikke oli
palju!
See on hämmastav, kui
kiretult räägib Maugham ajast, kui õhurünnakud Londonile algasid. Esimest korda
loen, et inimesed ei lasknud end päevastest rünnakutest segada, töötati edasi,
inimesed ei vaevunud varjendeisse minema. Suured kauplused sulgesid häire ajal
küll uksed, kuid väikesed poed ei katkestanud oma äritegevust. „Kui õhurünnakud muutusid sagedasemaks, oli
mõnikord raske otsustada, kas kuuldud sireen oli õhurünnaku algust või selle
lõppu kuulutav.“
Ent kui sakslased
alustasid öiste õhurünnakutega, siis läks elu mõnevõrra ebameeldivamaks.
Õhutõrjesuurtükkide põhjustatud lärm oli nii kõrvulukustav, et Maugham läks
magama varjendisse. Õhuhäire lõpu signaal kõlas tavaliselt kella viie ja kuue
vahel varahommikul, misjärel kirjanik läks tagasi oma tuppa, et magada kuni
hommikusöögini.
Maugham kirjeldab
öiseid väljaskäimisi äärmiselt külmavereliselt: „Eemalolevates piirkondades oli raske öösiti taksot saada, ja tänavatel
käia oli väga ebamugav, mitte ainult pähe kukkuda võivate pommide tõttu, vaid
ka õhutõrjemürskude lõhkemisel kõikjale langevate šrapnellikildude tõttu.“
Muidugi purustuste
suurenedes oli meeleolusid mitmeid, alates närvivapustustest kuni fataalse
valmisolekuni: kui minek, siis minek. Kuid Maughami tähelepanekute põhjal andis
pommitamine ja pidev hädaoht inimestele juurde hoopiski elujõudu: „nad tundsid mõnu põnevast elust segastel
aegadel, ja nad naersid nii enda kui üksteise üle.“
Täpsemalt saate
Maughami arutelusid ja mälestusi raamatust Rangelt
isiklik lugeda aga ise ning nautida kirjaniku meisterlikku
kirjeldamisoskust ja sõnaseadmise kunsti.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle