Friday, December 27, 2013

Meeleolukat aastavahetust!

Uuel aastal, uuel teel
Olgu rõõmus teie meel!
Kõik mis paha, jätke maha
Vana aasta selja taha!
Head vana aasta lõppu ning kohtume juba uuel aastal!


Nädala raamat: Blake Crouch. Wayward Pines


Autor on selle raamatu kirjutamiseks inspiratsiooni saanud kunagisest telesarjast Twin Peaks.
Wayward Pines on idülliline USA väikelinn keset mägesid, kus Ameerika unelm on teoks saanud. Kuid mitte miski pole selline, nagu pealtnäha paistab. Autoõnnetuse läbi teinud USA salateenistuse agent Ethan Burke satub Wayward Pines´i haiglasse, tema rahakott, mobiil ja revolver on kadunud. Peagi ta avastab, et ei saa ühendust välismaailmaga ning kohalik šerif teeb kõik võimaliku, et mees ei saaks linnast lahkuda. Haigla psühhiaater dr Jenkins näib arvavat, et Ethani vaimne tervis on ebastabiilne. „Mõistuse kaotamisest õudsem on üksnes taipamine, et sinu mõistus on ikkagi korras…
Ethani teadvuse hämarolekus ujuvad pinnale mälestused piinakambrist Fallujah´s Iraagis, kui mees aastaid tagasi USA sõjaväelasena vangi sattus. Ethan on pidanud palju läbi elama. Tänu oma sõjaväelisele väljaõppele ja kogemustele, samuti tänu tugevale vaimujõule suudab Ethan Wayward Pines´i kaoses säilitada terve mõistuse ning tegutseda. Raamat on klassikaline näide ameerika põnevikust, kus üks ideaalsete füüsiliste omadustega kangelane seisab terve maailma vastu ning astub välja võitjana. Kuid tavalisest thrillerist erineb Wayward Pines selle poolest, et midagi õõvastavat toimub ses idüllilises väikelinnas. Mis täpsemalt, see jääb Teie avastada…
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Friday, December 20, 2013

Rahulikku jõuluaega!

Kõigil oli aasta otsa
kiirus ees ja taga.
Ega nagu karuott sa
talvelgi ei maga!
 
Aga kallil jõuluajal
me ei rutta-tõtta -
nüüd ka suurel kiirustajal
aeg on puhkust võtta.
                                      /Leelo Tungal

Soovime Teile häid jõule!
Pildil on kolmapäeval padjaklubi valmistatud vanamoodsad jõulukaunistused. Uuel aastal uue hooga! Järgmine nobedate näppude ring koguneb 29.jaanuaril kell 16.00
Kohtume raamatukogus!

Nädala raamat: William Somerset Maugham. Karussell

Karussell on William Somerset Maughami romaan, mis kujutab 20. sajandi alguse Inglise eluolu. Peamiseks tooniandjaks raamatus on kõrgseltskonna kombed ja moraalitus. Kirjaniku eesmärgiks on välja tuua erinevate inimtüüpide iseloomuomadused ja mõista, mis ajendab üht või teist tegelast käituma just nii nagu ta seda teeb.
Maughami inimhinge kirjeldamisoskus on üdini nauditav, kirjanikul on tabav sõnaosavus inimeste iseloomu edasiandmisel. Raamatus on sädelevad vaimukad seltskondlikud dialoogid, toon näite ühest dr Frank Hurrelli küünilisuse puhangust lõbusal koosviibimisel: „Mõelge, kui väljakannatamatult tüütu on abielu, ja igal juhul hoidku Jumal mind mõtlemisvõimelise naise eest. Kui ma üldse kunagi abiellun, siis ainult oma kokaga.
Esmapilgul on raske tohutus tegelaste rägastikus orienteeruda. Kuid õige pea saab aru, et romaani võtmefiguurideks on neli tegelaste paari.
Miss Mary Ley on 57-aastane daam, kes pärib kauge sugulase raha ning on nüüd materiaalselt kindlustatud. Ta on elunautleja, vallaline seetõttu, et ei koorma end abieluliste sidemetega, et mitte oma vabadust kaotada. Ja vabadus on tema jaoks suurim õnn siin elus. Eriliseks hobiks on tal oma lähedaste sugulaste ja tuttavate eludega manipuleerimine. Just miss Ley suhu paneb kirjanik mitmeid lauseid, mis on raamatu kõige sisukamad ja elujaatavamad mõtted. Selge, et miss Ley on kirjaniku ja ka minu lemmiktegelane Karussellis.
Miss Ley südamesõber on dr Frank Hurrell, 40ndates poissmees, kes mõlgutab mõtteid elu olemusest. Ta leiab, et rikkus, kõrgklass, kultuur ja tsiviliseeritus lämmatavad hinge. Ta ihkab kogeda elu ehedal kujul, elada hetkes, lihtsalt, tajuda kirgi, tundeid, näha elu ja surma. Frank tahaks oma rutiinsest elust arstina loobuda ning maailma rändama minna, teenides söögiraha koha peal. Miss Ley vastab selle peale: „… niipea, kui üks asi rutiiniks muutub, lakkab see sinu jaoks olemast see õige.“ Ja veel: „… mitte keegi, kes pole vaba rahateenimise murest, ei saa end vabana tunda.“
Järgmise tegelastepaari üks osapool on 40ndates praosti tütar miss Bella Langton, kel maitsemeele ja graatsia puudumist kompenseerib ülemäärane praktiline heatahtlikkus. Bella on vanatüdrukuna masendunud, et noorus on möödas ja ees ootab pikk ja üksildane keskiga. Üksluisus, päevade sarnasus tapab. Kuid siis Bella armub endast 20 aastat nooremasse poeeti, Herbert Fieldi. Ta imetleb poisi siirast vaimustust kõige ilusa ees, looduses ja kunstis. Bellat hämmastab Herberti hardus ja aupaklikkus Jumala ees. Naine ise ei tunne säärast südamelähedust Jumalaga, kuigi ta elab vooruslikku ja kombekat elu. Enne Herbertiga kohtumist oli Bella lihtsalt niisama olemas. Nüüd koos Herbertiga muutus naise elu elamisväärseks. Kuid Bella isa, auväärne toompraost, on abiellumise vastu: tütre staatusest madalama mehega kooselu ei ole seisusteranges ühiskonnas aktsepteeritav. Bella nendib kurvalt kui isa temast lahti ütleb: „Mitte miski ei muuda inimese südant kalgimaks kui vooruslikkus.
35-aastane suurilmadaam Mrs Grace Castillyon on oma blondeeritud juuste ja üleliigse puudrikihiga näol väike ja kena, talle meeldib end eksponeerida ülisügava dekoltee, kiiskavate kalliskivide ning labase ja kriiskava naeruga. Mrs Castillyon avastas, et ta on narruseni armunud noorde elumehesse Reggiesse, kes aga on paras ihnuskoi. Noormees himustab vaid proua aadlitiitlit ja säravaid kalliskive. Et noor armuke teda ei hülgaks, annab Mrs Castillyon Reggiele raha, et too härrasmehena nende lõbustuste eest tasuks ning ülejäänud raha võib too kelm oma tasku pista. Toon näite Maughami humoorikast kirjeldamisoskusest tolle 22-aastase elumehe Reggie kohta, kelle ema on arvamusel, et tal on „õnnestunud poega kõigi pahede eest teadmatuses hoida“: „Meelas ilme Reggie näol ja kavalus ta tumedates silmades ei vihjanud küll vastumeelsusele ihulise patustamise ees, ega ka mitte ülemäärasele süütusele.“ Loo arenedes muutuvad ka Mrs Castillyoni arusaamad (seda küll tänu miss Ley sekkumisele), ta adub, mis siin elus on kõige tähtsam ning ka käitub vastavalt.
Kõige vastuolulisem tegelaskuju on Basil Kent, kes püüab elada nii vooruslikult kui võimalik. Ta abiellub oma seisusest madalama kõrtsiplikaga, sest vaene tüdruk jäi temast lapseootele. Basili põhimõte on, et kui ta juba patustas, siis peab ta vastutama oma teo tagajärgede eest. (Selle peale vastas tema ema leedi Vizard, et kui härrasmees tahab pisut lõbutseda, siis ta annab raha, et need patuviljad kaoks!) Kuid see põhimõttekindlus toob Basili eraellu vaid häda ja viletsust, sest oma hinges on ta armunud hoopis oma mõttekaaslasesse Mrs Hilda Murray´sse, kes toetab mehe kirjanikukarjääri. „Basilil puudus armastusväärne anne võtta inimesi sellistena nagu nad on, mitte paluda neilt rohkem kui nad on suutelised andma, pigem püüdis ta voolida inimesi, kellega ta kokku puutus, vastavalt oma ettekujutusele.“ Nii põlgas ta oma vastse abikaasa Jenny maitselagedust ja labasust, harimatust. Vaene Jenny ise aga jumaldas Basilit nagu koer peremeest.
Basil Kenti kirjutamisannet kommenteerides mõtiskleb miss Ley suureks kirjanikuks olemisest: „… selleks, et saavutada kirjanduses kuulsust, on vaja teatavat sisemist ürgsust /…/ Et inimesi tõeliselt liigutada ja neile mõju avaldada, pead sa omama täielikku mõistmisvõimet, ja seda saavutad sa ainult juhul, kui sinus on midagi üldiselt kogu inimkonnale omast…“ Basilil igatahes see omadus puudub. Aga julgen arvata, et Maughami särav jutustamise anne vastab sellele kirjeldusele ideaalselt.
Raamatus sõlmitakse kokku neli abielu ning aset leiab viis surma. Ma ei saanud raamatut käest panna terve viimase saja lehe vältel, sest tegelaste elude lõpplahendused täitsid raamatu viimase veerandi. Mrs Ley arvates saab elu võrrelda merereisiga: „Miks mitte lahkudes elust, öelda: mul on olnud nii ebaõnne kui ka õnne, ning kõik mu piinad said naudingutega tasutud; ja kuigi mu ohtuderohke merereis ei viinud mind mitte kuhugi, ja kuigi ma naasen vana ja väsinuna sadamasse, kust kõik mu lootused alguse said, olen ma rahul, et ma olen elanud.
Lõpetan Mrs Ley sõnadega: „Minu kunst ja teadus on elada.“
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Thursday, December 12, 2013

Padjaklubi käsitööhuvilistele!

Järgmine padjaklubi kogunemine toimub kolmapäeval, 18. detsembril kell 16.00
Kel endal mõnd näputööd parajasti pooleli pole, saab kätt proovida vanamoodsate jõuluehete valmistamisel.
Kohtumiseni raamatukogus!

Nädala raamat: Michael Frayn. Spioonid

Raamat viib lugeja Teise maailmasõja aegsesse Londonisse. Jutustaja on tollal umbes 12-aastane poisike Stephen, kes oma parima sõbra Keithiga mängivad julge fantaasialennuga õuemänge. Autor näitab lapse mõttemaailma läbi vanema mehe nägemuse. Stephen jutustab seda sõjaaegset lugu nüüd rohkem kui 50 aastat hiljem. Ütlen ausalt, kirjaniku stiili on raske lugeda. Huvitav, aga raske. Kirjelduste keskmes on aistingud. Kõik, mis vana mees mäletab lapsepõlvest, on erinevaid sündmusi ümbritsenud lõhnad ja tundmused, hirm, erutus, joovastus. Ajataju teadvustamine on väga juhuslik. Lõppeks on see lapse silmade läbi edasi antud jutustus väga teistmoodi ja huvitav.
Nagu tagakaanel lubatud, on raamat pingeline, põnev, aga mitte oma klassikalises tähenduses. Reaalset tegevust, loo keerdkäike on suhteliselt vähe. Kogu kirjelduse aur läheb nende lapse maailma raputanud sündmuste läbielamisele ja mõtetele, mis oleks võinud olla teisiti kui Stephen oleks käitunud nii nagu julgele poisile kohane. Stephen tahab olla parem ja vapram, kuid otsustavatel hetkedel ei pea närv vastu. Meie täiskasvanuna teame, et las laps olla laps nii kaua kui võimalik. Kuid tol kasvuhetkel laps ise tahab olla juba täiskasvanu, oma vanusest ees. Nii on Stephen n.ö oma tekitatud kasvuraskustes.
Laste süütust spioonimängust areneb välja midagi hoopis raskemini mõistetavat, midagi, mis kuulub täiskasvanute maailma. Raamatu keskpaigas ma mõtlesin, et kas ikka tuleb sellele pingelisele õhustikule vääriline lõpplahendus. Lugedes oli mul pidevalt tunne, et see on poisikeste tühja tuule tallamine, laste fantaasialend. Kuid loo lõpp oli seda lugemise painet väärt.
Varem on inglise kirjanikult Michael Fraynilt eesti keeles ilmunud jutustused Hommikupooliku lõpu poole ning Plekkmehed (mõlemad Loomingu Raamatukogu sarjas).
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Thursday, December 5, 2013

Nädala raamat: Amélie Nothomb. Sinihabe

Siin on tegemist erilise pärliga lugemismaailmas! Raamatus on rikkalikult lopsakas ja humoorikas barokne dialoog, see on väga nauditav.
Kaasaegne sinihabe, don Elemirio on hullumeelne, kes elab 16.sajandis, peab oma ametiks hispaanlaseks olemist, s.t. väärikas olemist. Vabatahtlikult oma häärberist ei välju, pole 20 aastat väljas käinud: „Välismaailm šokeerib mind oma labasuse ja igavusega.“ Too ekstsentrik saab küll reaalsusest aru, kuid leiab, et parema meelega elaks ta vasallsüsteemi rakendava monarhia alluvuses, mida enam tänapäeval kahjuks kusagil ei eksisteeri.
Don Elemirio üürib oma villas ühte tuba, et soetada selmoel naissuhteid, „keda pärjan oma huviga“ – hahaa! Seni on 20 aasta jooksul teadmata põhjusel kadunud kaheksa naisallüürnikku, raamatu peategelane Saturnine on siis järjekorras üheksas. Kuid vastu ootusi kujuneb too noor naine parajaks vastaseks.
Moodsa sinihabeme kulinaarne talent on hämmastav. Kõik, mis ta valmistab, lausa sulab suus. Samuti oskab mees riideid õmmelda. Muidugi pärast mitmeid rikkalikult barokseid dialooge Saturnine armub maja peremehesse: „Ma olen samasugune idioot nagu teised.“
Mis edasi saab ning mis siis juhtus nende kaheksa eelmise naisega, seda peate juba ise lugema! Raamat on äärmiselt lühike, soovitan seda külluslikku dialoogi nautida aeglaselt lugedes!
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Friday, November 29, 2013

Nädala raamat: William Somerset Maugham. Rangelt isiklik

Kui tavaliselt saab raamatutest lugeda kirjanike fantaasiavilju: romaane, jutustusi, siis Rangelt isiklik on märkmed William Somerset Maughami oma elust kindlalt määratletud ajaperioodil, kuuludes pigem esseistika valdkonda.
Rangelt isiklik on muljed ja mälestused elust vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist ning viieteistkümnest esimesest sõjakuust ehk kuni 1940. aasta sügiseni, mil Maugham lahkus Suurbritanniast läbi Lissaboni New Yorki.
Kirjanik tutvustab oma elu Vahemere rannikul Prantsusmaal Cap Ferrat`s. Ta kirjeldab oma suurt villat avara aia ja tosinajao teenijaskonnaga ning kuidas arvukad sõbrad käisid tema juures suvitamas enne sõda. Kuidas nad koos tennist mängivad, jahiga merel sõidavad, ujuvad – see on elu nagu oleme harjunud lugema Maughami ilukirjandusteostest. Tuleb välja, et ta ise elas samamoodi nagu tema tegelaskujud. Kust ikka kirjanik oma ainest ammutab, kui mitte oma kaasajast ja oma ümbruskonnast, millega ta on harjunud.
Kuid sõja puhkemisega kogu senine elukorraldus muutub. Toon välja ühe tsitaadi, mis minu arvates näitab hästi sõjaalguse meeleolusid. Maugham räägib oma tuttavast kirjanikust: „Nagu ma taipasin, oli ta lasknud ennast rindele saata patriotismist ja ehk ka mõnest heroismiimpulsist, ja, nagu see kirjanikega tihti juhtub, ei olnud ta kunagi aru saanud, kui suur kuristik haigutab tegelikult fakti ja väljamõeldise vahel.“
Sõja puhkedes pakkus Maugham oma teeneid Informatsiooniministeeriumile ning tal paluti kirjutada mitmeid artikleid Prantsusmaast sõja ajal ning selgitada välja, millised on prantslaste hoiakud oma Briti liitlaste suhtes. Maugham leidis, et prantslaste arvates ei võtnud britid sõda küllalt tõsiselt. Prantslased ei olnud rahul Briti sõdurite käitumisega, näiteks kui nad marssides laulsid rõõmsaid lorilaule ning õhtuti kohvikutes liig palju alkoholi pruukisid.
Alguses kirjutas Maugham artikleid Prantsuse eluolu kohta sõja ajal, hiljem Inglismaal elades tegi ta samalaadse arvamusseeria ka inglaste olukorra kohta. Koomiline on lugeda Maughami ülestunnistust: „Ma olen väga vilets ajakirjanik.“ Ta leiab, et triviaalsete igapäevaste artiklite kirjutamine on ebahuvitav ning see võttis kole palju aega. Samas soovis ta kasulik olla, kuid nentis: „Ma olin nagu tsirkusekoer, kelle trikid kindlasti meeldiksid publikule, kuid keda on väga raske programmi sobitada.“
Maugham on sõjaaegsete meeleolude kaardistaja, ta räägib palju poliitikast. Näiteks arvustab ta riigijuhtimist kui veel Chamberlain oli Inglismaa peaminister: „Kuulsin paljusid inimesi ütlemas, et ta oli nina püsti ajanud, et ei võtnud kuulda enam mitte kellegi nõuandeid.“
Maugham analüüsib, mis põhjustas Prantsusmaa kokkuvarisemise 1940. aasta suvel. Ta leidis, et juba enne Pétaini valitsust langes Prantsusmaa elanikkonna moraal ning see minnalaskmise meeleolu aitas omakorda kaasa Prantsusmaa hävingule. Ilmselt prantslastele mõeldes pani Maugham kirja ühe oma kuulsaima lause: „Kui mõni rahvus hindab midagi oma vabadusest kõrgemalt, siis ta kaotab oma vabaduse.“
Pärast Prantsusmaa langemist 1940. aasta suvel ja Pètaini asumist valitsusjuhi kohale tuli käsk, et kõik Briti kodanikud peavad Prantsusmaalt lahkuma. Etteteatamise aeg oli äärmiselt lühike: juba järgmisel hommikul kell 8.00 pidi Maugham olema Cannes`i kail, kaasas üksnes käsipagas, tekk ja toidumoon kolmeks päevaks. Kui sellele Inglismaale suunduvale laevale Briti kodanik ei lähe, riskib ta interneerimisega.
Tol hommikul mahtus kahe puusöe-laeva peale 1300 inimest. Nii suure rahvahulga transportimisel puusöetolmust mustadel laevadel olid muidugi ekstreemselt halvad hügieenitingimused. Ka toitu hakkas nappima, toiduratsioon läks päev-päevalt väiksemaks. „Oli veider näha naisi järjekorras seismas, taldrik või tühi konservikarp räpaste käte vahel, aga sõrmused sõrmedes ja pärlikaelakee kaelas.“
Nädal aega kestis reis Gibraltarisse ning kõige hullemaks ja hinge laastavamaks tingimuseks oligi mustus. Isegi pidev hirm, et laev võiks saada torpeedotabamuse, polnud nii hull kui mustus. Gibraltaril saadi korraks laevast välja, et end pesta ja tagavarasid täiendada, ning ülejäänud reis Inglismaale oli pisut talutavam. Kokku kestis laevasõit 20 päeva!
Inglismaal jätkab Maugham sõjaeluliste artiklite kirjutamist. Seetõttu oli tarvis maal ringi sõita ja sõjaväega seotud paiku külastada, nende lubade saamine oli aga mõnevõrra keerulisem kui Prantsusmaal: „Seal /Prantsusmaal/ olin ma olnud väljapaistev Inglise kirjanik, kellele tuli anda kõikvõimalikud soodustused; Inglismaal olin ma lihtsalt üks nendest neetud autoritest, kes tuli segama inimeste tegemisi.“ See on Maughamil huvitav tähelepanek, kuidas kahes erinevas riigis suhtumine kirjanikesse nii kardinaalselt eristub. „Prantsusmaal austatakse kirjanikku ning mõeldakse, et tema arvamused on väärt kuulamist, samal ajal kui Inglismaal suhtutakse temasse aga kahtlustavalt ning sellele, mida ta ütleb, ei omistata suuremat tähtsust.“
Vastupidiselt prantslaste kohta leiab Maugham, et 1940. aasta suvel on brittide moraal kõrge, täis teotahet ja energiat. Näiteks võib tuua vabatahtliku organisatsiooni Kodukaitse, tsiviilteenistuse. Inimesed täitsid neid kohustusi lisaks oma päevatööle. Kodukaitse valvas sildu, raudteed, sadamaid, et tulla toime vaenlase (nö viienda kolonni) sabotaažikatsetega. Ning neid vabatahtlikke oli palju!
See on hämmastav, kui kiretult räägib Maugham ajast, kui õhurünnakud Londonile algasid. Esimest korda loen, et inimesed ei lasknud end päevastest rünnakutest segada, töötati edasi, inimesed ei vaevunud varjendeisse minema. Suured kauplused sulgesid häire ajal küll uksed, kuid väikesed poed ei katkestanud oma äritegevust. „Kui õhurünnakud muutusid sagedasemaks, oli mõnikord raske otsustada, kas kuuldud sireen oli õhurünnaku algust või selle lõppu kuulutav.“
Ent kui sakslased alustasid öiste õhurünnakutega, siis läks elu mõnevõrra ebameeldivamaks. Õhutõrjesuurtükkide põhjustatud lärm oli nii kõrvulukustav, et Maugham läks magama varjendisse. Õhuhäire lõpu signaal kõlas tavaliselt kella viie ja kuue vahel varahommikul, misjärel kirjanik läks tagasi oma tuppa, et magada kuni hommikusöögini.
Maugham kirjeldab öiseid väljaskäimisi äärmiselt külmavereliselt: „Eemalolevates piirkondades oli raske öösiti taksot saada, ja tänavatel käia oli väga ebamugav, mitte ainult pähe kukkuda võivate pommide tõttu, vaid ka õhutõrjemürskude lõhkemisel kõikjale langevate šrapnellikildude tõttu.“
Muidugi purustuste suurenedes oli meeleolusid mitmeid, alates närvivapustustest kuni fataalse valmisolekuni: kui minek, siis minek. Kuid Maughami tähelepanekute põhjal andis pommitamine ja pidev hädaoht inimestele juurde hoopiski elujõudu: „nad tundsid mõnu põnevast elust segastel aegadel, ja nad naersid nii enda kui üksteise üle.“
Täpsemalt saate Maughami arutelusid ja mälestusi raamatust Rangelt isiklik lugeda aga ise ning nautida kirjaniku meisterlikku kirjeldamisoskust ja sõnaseadmise kunsti.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Monday, November 25, 2013

Talv Põhjalas

Aasta kõige pimedamal ajal korraldavad Põhjamaade raamatukogud ja Põhjala Ühing alates 1997. aastast Põhjamaade raamatukogunädalat.
Palamuse raamatukogus on terve novembrikuu olnud väljapanek Põhjamaade autorite ilukirjandusteostest. Pikkadel pimedatel õhtutel on hea kätte võtta raamatut, mis pakub meelelahutust, mõttelendu teistsugustesse maailmadesse, kujutelmadesse. Toon välja siinses blogis pikemalt juttu olnud Soome, Rootsi ja Norra kirjanike teostest:
Soome autorid:
Rootsi autorid:
Norra autorid:
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Thursday, November 21, 2013

Nädala raamat: Veiko Belials. Meil on elu keset metsa

November paneb oma jahedad huuled mu kaelale.
Kuid kaelgi on külm, ma ei võpata.
 
Vaatan talle otsa:
pilk nagu upuks,
kaugeneb ja kaugeneb,
kohtamata ühtki värvi.
 
Isegi kurvad pole ta silmad.
Saab siis vesi olla kurb.
Või kuused.
 
Juba hämardub
ja mu pilk ei tulegi tagasi.
Päris pime juba.
 
Õhk on rõske, kombatav.
Käsikaudu komberdan koju,
Korra mõeldes lumest.
Aga mõte on pime.
/Tõnu Õnnepalu
 
Novembri igapäevahalluses ihkab hing värvi ja rõõmu. Nüüd on käes aeg raamatust lohutust otsida. Toon välja kauni kujundusega pilditeosed, kus sõnad hellitavad hinge:
Meil on elu keset metsa. Veiko Belials
Seda kuuske peab kuulma. Aili Paju, Arne Ader
Maailma mõte. Fred Jüssi
Vete sinisel piiril. Tiit Leito, Tõnu Õnnepalu
 
Silmailu pakuvad ka looduskaitsealade pildialbumid:
Endla soostik. Tiit Leito
Alam-Pedja. Arne Ader, Sven Začek
Vaadake ka siinse blogi postitust 12.aprillil.
Teile hingekosutust soovides, Lagle

Padjaklubi tegutseb!

Kuna ilmataat ei luba lund niipea, aga meil kõigil on hinges valguseootus ja -igatsus, siis padjaklubi meisterdas sel kolmapäeval paberist lumehelbeid. Nüüd on raamatukogus talvisem tunne!
Järgmine padjaklubi toimub 18.detsembril kell 16.00. Siis on plaanis valmistada vanamoodsaid jõulukaunistusi.
Pange oma nobedad näpud proovile!

Tuesday, November 19, 2013

Veel üks sudoku-lahing peetud!

Teisipäeval, 19.novembril kohtusid raamatukogus sudoku-huvilised. Pärast pingelist lahendamispooltundi oli aega muljeid ja kogemusi vahetada.
Järgmine sudoku-lahing toimub nädal enne jõule, 17.detsembril kell 11.00
Tulge end proovile panema!

Monday, November 18, 2013

Padjaklubi käsitööhuvilistele!

Järgmine padjaklubi koosviibimine käsitööhuvilistele toimub kolmapäeval, 20.novembril kell 16.00. Jagame huvitavaid ideid. Kel parasjagu midagi pooleli pole, meisterdame paberist kaunistusi.
Tulge padjaklubisse!

Friday, November 15, 2013

Nädala raamat: Alison Moore. Majakas

Romaani peategelane on tagasihoidlik, viisakas, silmapaistmatu tossike Futh, kes läheb pärast lahutust nädalaks reisile. Kummastav on, et tema abielu saab otsa samavanuselt, nagu ta isalgi, kui Futhi ema neid hülgas. Kordub sama käitumismuster, kuigi Futh ei leia, et oleks oma isa sarnane. Vastupidi, isa iriseb ja heidab ette Futhile kõiksugu asju, milles poeg on ebapädev, saamatu. Samas kumab väga tugevalt välja isa ja poja oleku ja väljenduste sarnasus: Futh tundub olevat sama tüütu ja pedantliku iseloomuga nagu ta isagi, kellele ema kord ütles: „Tead, kuidas sa mind tüütad.“
Ema lahkumine, kui Futh oli poisike, jättis Futhi hinge armi kogu eluks. Nii jääb ta eluks ajaks hinges naisi võrdlema oma emaga. Futhi naine Angela ütles väga sageli mehele: „Ma ei ole sinu ema.“
Esimest korda loen raamatut, kus peategelane raamatu edenedes ei saa mulle sümpaatseks. Miks siis üldse lugeda? Selle raamatu teeb eriliseks lõhnade kirjeldamine. Futhil on tähelepanuväärne võime tunda ümberringi igasuguseid lõhnu. Ta töötab keemikuna sünteetiliste lõhnaainete tootmises. Kõik olulised hetked tema elus seostuvad erinevate lõhnadega. Raamatule annab see pidev lõhnade ülestähendamine hoopis teistlaadse tunnetuse, erilise lugemiskogemuse.
Lahutusest toibumiseks võtab Futh ette reisi Saksamaale, valides samasuguse marsruudi, mis ta koos isaga poisikesena läbis pärast ema lahkumist. Hiljem põletas Futhi isa kõik naise asjad ära. Futhile jäi emast mälestuseks vaid tema lõhnaõlipudeli hõbedast ümbris, majakas. Futh kannab seda alati endaga kaasas, taskus. Majakas on läbi romaani võimas sümbol.
Kirjanik kasutab huvitavat stiilivõtet: ta kirjeldab korduvalt üht Futhi mälestust lapsepõlvest, iga kord lisades midagi uut, mis varem varjatuks jäi, avades uusi tähendusi, arusaamisi.
Raamatu lõpetab väga kummaline puänt. Aga rohkem ma Teile jutustada ei saa!
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Tuesday, November 12, 2013

Palamuse kogudus sõidutab kultuurisündmustele!

Palamuse valla piires on võimalik tasuta sõita kultuurisündmustele. See on kingitus Arto Isomäkilt. Palamuse koguduse info tel. 522 6824

Friday, November 8, 2013

Nädala raamat: William Somerset Maugham. Üksnes minu enda rõõmuks

Üksnes minu enda rõõmuks on kogumik William Somerset Maughamile kuulunud ja tema kodu seintel rippunud maalidest. Juurde on kirjanik lisanud piltidele alltekste, selgitusi, kuidas mõni teos on temani jõudnud, kuidas konkreetne taies teda kõnetab. Ta on ka kirjeldanud koomilisi seiku, mis on antud maaliga seotud. See on pilguheit kirjaniku elule linnu-lennult: alates noorusajast, mil Maugham 18-aastase üliõpilasena riputas oma üüritoa seinale ühe nädalalehe värvilise reproduktsiooni ning lõpetades pärast mitmeid Pariisi ja New Yorki reise oma elusügises, mil kirjaniku villa Prantsusmaa Vahemere rannikul Cap Ferrat´s pea iga sein on kaunistatud suurepäraste ja kallihinnaliste maalidega.
Kahtlemata pidi kirjanikuhärra olema varakas mees, kui näiteks Cap Ferrat´s elades enne Teise maailmasõja puhkemist oli tema palgal tosinkond töölist, kes suurt maja ja veel suuremat aeda korras hoidsid (sellest saab lugeda Maughami autobiograafilises raamatus Rangelt isiklik). Siinses kogumikus on aga Maugham nii võluvalt öelnud oma rahalise olukorra kohta: „Aeg möödus. Siis lavastati õnneliku juhuse tõttu Kuninglikus Teatris üht minu näidendit /…/ ja sellel oli suur edu. Sellele järgnesid teised näidendid, kerged komöödiad, mille tulemusena sain oma tagasihoidlikul moel kaunis rikkaks.“
Maughami maalikogu on luksuslikult mitmekülgne. Tänu toimetaja asjatundlikele ääremärkustele eristasin järgmiseid kunstivoolusid: kubism, fovism, impressionism, postimpressionism, ekspressionism. Kogus on portreid, natüürmorte, maastiku- ja linnavaateid, teatripilte, abstraktseid töid. Kirjanikust endast on raamatus kaks portreed, kuigi Maughamit on jäädvustatud lõuendile arvukaid kordi (nagu ta ise nendib: „Kunstnikud on pidanud mind kannatlikuks modelliks.“) Raamatu esikaanel on Edouard MacAvoy maalitud Maughami portree. Teine raamatus eksponeeritud kirjaniku portree on Marie Laurencieni stiilinäide. Ent too portree pole kuigi sarnane Maughami füüsilise välimusega. Mitte et kirjanikuhärra oleks nurisenud, temale pilt meeldis. Kunstnik ise tõstatas selle teema üles ja vastas ka ise, miks portreed ei ole kuigivõrd sarnased modellidele: „Pean teile ütlema, et ma ei hooli sellest mitte kuraditki.“ Marie Laurencien´iga on seotud üsnagi koomiline vahejuhtum, mida kirjanik kirjeldab. Kunstnik käis kord Maughamil külas ning tunnustas meest oma nelja teose ülesriputamise eest sama suursuguselt nagu Maugham oleks ise pildid joonistanud. Taas kord jääb mul sõnadest puudu, et edasi anda täpset mõtet, mida kirjanik tahab öelda, nii et ma tsiteerin: „… ma leidsin, et Marie Laurencien`i avameelne vaimustus oma piltidest on liigutav.“
Rääkides vaimustusest oma töödesse, Maugham kirjeldab, kuidas ta sai tuttavaks Henry Matisse´iga, kes oli sügavalt andunud oma joonistustesse ning Maugham nendib: „… olin elanud piisavalt kaua, teadmaks, et kunstnik, ükskõik millisel alal ta ka ei tegutseks, kaldub kergesti nägema oma loomingus palju rohkemat kui seda näevad kõrvaltvaatajad.“ Oskan tuua sellele tõdemusele hoopis vastupidise näite: lugesin mõni kuu tagasi tänapäevase prantsuse kirjaniku Michel Houellebecq romaani Kaart ja territoorium, kus kunstikriitikud omistavad kunstniku tööle suuremat tähendust kui autor ise. (Vt. blogi 14.juuni postitust.)
Toon välja veel mõningaid märkmeid, mis mul mõne pildi seletusega seostusid. Kui Maugham viis koju Fernand Léger´i teose Pariisi katused (pilt XIII), siis täheldas ta, et tema kokk jääb tihtipeale pilti hüpnotiseeritult vaatama. Küsimise peale oskas kokk vaid vastata: „See ütleb mulle mingisuguseid asju.“ Ma leian, et kirjanikuhärra kokk nägi sel kubistlikul pildil tervet rida pliite ja muid köögimasinaid! Vähemalt mina seal küll katuseid ei näe!
Aja möödudes said Maughami villa seinad Cap Ferrat´s tuba toa haaval pilte täis. Kirjaniku viimane ost oli Stanislas Lépine´i Jõestseen (pilt XXXV) Ta paigutas selle suure maali magamistuppa nii, et näeb seda hommikul ärgates ja ka siis, kui õhtul silmad suleb. Maughami viimane lause pildiallkirjas kõlab nii: „Pärast seda ei ole ma kunagi enam ühtegi pilti ostnud.“ See tõdemus mõjub nii armsalt lõplikult, nagu oleks ring täis saanud, rahu on jõudnud hinge!
Mina, kes ma olen kunstivõhik ning toetun vaid oma isiklikule maitsele, minu lemmikuteks siinses kogumikus on avarad maastikumaalid (pildid VI, XX, XXIV, XXX), need kõik on impressionistide Philip Wilson Steeri, Eugéne Boudin´i, Pierre-Auguste Renoir´ ja Alfred Sisley stiilinäited. Ning kui juba jutt lemmikutele läks, peale selle, et kogumiku nimi Üksnes minu enda rõõmuks on nii tore pealkiri, mis mind kohe esimesel hetkel kõnetab, tahan välja tuua oma lemmiklause, millega Maugham siinses raamatus alustab päris mitmeid tekste, see on: „Aeg möödus.“ Kirjanik, kes on nii palju kirjutanud ja sadadele karakteritele elu andnud, tema sulest see tilluke fraas tähendab ometi nii palju!
Maalide kogu Üksnes minu enda rõõmuks on lummav reis kirjaniku eluteele, kuid kahetsuseks on pildiallkirjad nõnda lühikesed. Tahaks veel lugeda ja veel! Siin peab küll pöörduma kirjaniku teiste raamatute poole, mida õnneks eesti keelde tõlgituna leidub külluslikult! Uudishimu rahuldamiseks sobib hästi Rangelt isiklik, sest see on kirjaniku oma elul põhinev märkmetekogu. Kunstnikuhinge valgustab hästi romaan Kuu ja kuuepenniline, kus Maugham on kirjutanud Paul Gauguini traagilisest elust. Siin blogis on varem ilmunud artikkel Maughami romaanist Kangelane, vt. 5.aprill.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Friday, November 1, 2013

Kaunist hingedepäeva!

Kui päike ei mäleta eilset päeva
ja tuul ei tule tagasi sama teed,
peab olema midagi muud, mis jääb
ja millele ehitab pesa
loomislugude lind,
et saaks õhtu ja hommiku kolmandaks päevaks,
et saaks maa ja meri ja rand.
Kõik on sündinud, kasvanud,
ei iial surnud,
ainult puhkama heitnud
ja ootama jäänud.
/Karl Ristikivi
Hingedeaeg on alanud, varsti on päev pea sama pime kui õhtuhämarus. On aeg süüdata küünal ja mõelda möödunule. Ent juba kahe kuu pärast saab loota kukesammu jagu valgust! Seniks peame vastu!

Esmaregistreerunud lugeja auhinnasaaja selgunud!

Raamatukogupäevade ajal, 20.-30. oktoobril esmaregistreerunud lugejate vahel loosisime välja Apollo raamatupoe kinkekaardi. Õnnelikuks võitjaks fortuuna käe läbi osutus Kai Kliiman (pildil koos ema Kairi Kliimaniga). Palju õnne võitjale!
Selleks aastaks on raamatukogupäevad läbi, kuid mõnusaid tegemisi jagub raamatukogus aastaringi!
Kohtume raamatukogus!

Wednesday, October 30, 2013

Maaraamatukoguhoidja päev


Täna, 30.oktoobril on maaraamatukoguhoidja päev!
Raamatuid saab panna virna
ridadesse riiulisse
raamat annab hüva nõu kui
hiir on jooksnud viiulisse

Raamatus on häid retsepte
teistes keeltes tarku sõnu
piltidega muinasjutte
vahvaid vaimuteri vanu

Loodusköide annab teada
kuidas sirgub konnaks kulles
lugejad on ümberringi
silmaring ei hüüa tulles

                                  Jaan Pehk

Monday, October 28, 2013

Nädala raamat: Risto Laur. Islandile. Teekond ja päralejõudmine

See on uskumatu, et ühtede kaante vahele on pandud nii vapustavalt kaunid looduspildid ja muheda külamehe lorijutu stiilis naljatekst. Või nagu Risto Laur ise oma jutustamise stiili kohta ütleb: „haige huumor.“
Aga kilde ja tabavaid ütelusi puistab Risto Laur kui varrukast. Näiteks: „… pere oli ühel õigel nõukogude inimesel pigem konnasilm kui lilleõis.“
Raamatus räägib Risto Laur lühidalt oma pere loo, kust ta pärineb, mis sundis teda Eestimaa tolmu jalge alt minema pühkima ning kuidas ta kohaneb Islandi töö- ja eluoluga.
See raamat jäi mulle silma just fantastiliste looduspiltide poolest. Ma mõtlesin, et see on selline meeleolu-raamat, pool tundi sirvida ja nautida fotosid. Seejärel aga jäin Risto Lauri teksti sõna otseses mõttes kinni. Alguses mind tibakene šokeeris, et kuidas saab nii rämeda teksti panna kokku nii kenade fotodega. Kuid inimene harjub kõigega. Ja mõne aja pärast ma leidsin end nautimas ka Risto Lauri pajatusi. Raamatusse on pandud autori facebook-i postitused oma muljetest ja läbielatust.
Islandist jääb mulje kui väga kiiresti vahelduva ilmastikuga saarest keset loodusstiihiaid. Või nagu Risto Laur ütleb: „Island – rünkpilved keset parkimisplatsi.“
Lahe öökapi-lugemine!
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Friday, October 25, 2013

Kaisukarupäev raamatukogus!

Laupäeval, 26.oktoobril kell 12.00 tähistame kaisukarupäeva: võtke kaasa oma kaisukaru ja jutustage oma lemmiku lugu! Vahvad mõmmi-tegevused igas vanuses huvilistele!
Kohtume raamatukogus!

Vabatahtlikud pritsumehed raamatukogus!

Reedel, 25.oktoobril käis raamatukogus külas Palamuse vabatahtliku päästekomando pealik Margus Kaasik lastele ja teistele huvilistele rääkimas tuleohutusest. Pärast loengut sai raamatukogu parkimisplatsil vaadata täisvarustuses päästeautot, ise kõike näpuga katsuda ja rooli istuda.

Raamatukogus käis külas Tõnu Lember!

Neljapäeval, 24.oktoobril käis Palamuse raamatukogu eluoluga tutvumas Canopuse kirjastaja Tõnu Lember.
Esimene pool kohtumisest toimus ürituse Tuntud inimene raamatukogus raames, kus Tõnu Lember teenindas lugejaid ning nägi raamatukogu igapäevast rütmi.
Edasi suundusime lugemissaali vestlusringile, kus Tõnu Lember oma jutuosavusega maalis fantastilise pildi kirjanik William Somerset Maughami elust ja töödest ning miks just Maugham on Tõnu Lemberile nii hingelähedane.
Samas tegi Tõnu Lember raamatukogule hindamatu väärtusega kingituse, annetades kuus omaenda kirjastuse poolt välja antud raamatut, sealhulgas ka rohkete illustratsioonidega kvaliteetse väljaande Üksnes minu enda rõõmuks, kus kirjanik W. Somerset Maugham mõtiskleb maalidest, mis kõnetasid teda.
Ühine huvi Maughami tööde vastu oligi see, mis viis meid kokku! Kevadel palus Tõnu Lember mul kirjutada arvustus romaanile Kangelane, siinses blogis ilmus see 5.aprillil ning pisut muudetud kujul nüüd 24. oktoobril Postimehe lisana Eesti Kirjastuste Liidu ajalehe Raamat vahel.
Ma usun, et meie koostöö toimub ka edasi ning õige varsti saab midagi uut kuulda!
Ma tänan Tõnu Lemberit nii toreda päeva eest!

Thursday, October 24, 2013

Lasteüritused raamatukogus!

Reinuvader Rebaseks maskeerituna koheva saba ja vurrudega raamatukoguhoidja Jane Ala viis kahe nädala jooksul läbi neli lugemistundi lasteaialastele. Põnevust oli palju nii suurtele kui väikestele!

Wednesday, October 23, 2013

Padjaklubi valmistas helkureid!

Kolmapäeval, 23.oktoobril toimunud padjaklubi esimesel kogunemisel valmistasime pehmeid helkureid. Idee sain Luua padjaklubilt. Nimelt ühel septembrikuu päeval tuli üks lugeja Palamuse raamatukokku ja näitas pehmet helkurit: "Ise tegin Luua padjaklubis. Sul võiks kah padjaklubi olla!" Imetlesin seda helkurit ja mõtlesin, et tahan ka endale! Ja miks mitte ka padjaklubi! Nii et aitäh Luua toimekatele naistele idee eest!
Järgmine padjaklubi Palamuse raamatukogus koguneb 20.novembril kell 16.00
Kohtume raamatukogus!

Tuesday, October 22, 2013

Asutame padjaklubi!

Kolmapäeval, 23.oktoobril kell 16.00 toimub raamatukogu padjaklubi asutamine!
Kui olete käsitööhuviline, võtke oma näputöö kaasa ning näidake teistele!
Saame ka uusi ideid raamatutest või internetist otsida!
Kellel parasjagu midagi pooleli pole, saab sel korral harjutada pehme helkuri valmistamist, materjalid on raamatukogus olemas.
Kohtume raamatukogus!

Sunday, October 20, 2013

Tulge sudokut mängima!

Teisipäeval, 22.oktoobril kell 11.00 on raamatukogus sudoku lahendamise aeg! Kui olete huviline, tulge ja võtke ka sõber kaasa!
Kohtume raamatukogus!

Thursday, October 17, 2013

Raamatukogupäevad on tulekul!

20.-30. oktoobril toimuvad üle-eestilised raamatukogupäevad.
Palamuse raamatukogus on tulemas palju sündmusi sel ajal: teisipäeval sudoku lahendamine, kolmapäeval käsitööhuviliste padjaklubi, neljapäeval tuleb külla Canopuse kirjastaja Tõnu Lember, reedel toimub infokirjakoolitus ning lõuna ajal tulevad vabatahtlikud pritsumehed oma päästeautot näitama, laupäeval tähistame kaisukarupäeva ning ülejärgmisel teisipäeval toimub vestlusring meedia teemadel.
Täpsem info kuupäevade ja kellaaegadega on siin blogis toodud paremal pool.
Raamatukogupäevade ajal (20.-30.okt.) esmaregistreerunud lugejate vahel loosime välja raamatupoe kinkekaardi! Auhinna saaja avaldame 1.novembril.
Kohtume raamatukogus!

Nädala raamat: Kajsa Ingemarsson. Saatuse mäng


See on vahelduseks mõnus kerge lugemine. Peategelasteks on kolm eri vanuses naist, kes kõik on oma eluteel jõudnud ristteele, valikute ette, kuidas oma elu edasi elada. Tsiteerin tagakaane teksti: „Raamat räägib naiseks, abikaasaks ja emaks olemise võlust ja vaevast.“
Kirjaniku stiili võluks on lihtsus. Tegelaste argipäeva askeldused vahelduvad mõtisklustega elu olemusest. Meeltesse jäid helisema Nina öeldud sõnad: „Mul on hea elu. Aga vahel on selline tunne, nagu laseksin ma sellel lihtsalt mööda libiseda. Ilma järele mõtlemata, mis on see, mida ma tegelikult tahan.
Varem on rootsi kirjanikult eesti keelde tõlgitud romaan Väikesed kollased sidrunid.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle
 

Wednesday, October 16, 2013

Lastejoonistuste näitus!

15.oktoobril käisid lasteaia Kustide rühma lapsed raamatukogus eesti loomamuinasjutte kuulamas ning koos oma elava fantaasiaga sündisid vahvad joonistused, kus peal seiklevad hundid, siilid, rebased...
Laste pilte saab nautida raamatukogus kuni 15. novembrini.
Kohtume raamatukogus!

Thursday, October 10, 2013

Nädala raamat: Riikka Ala-Harja. Dessant

See on raamat võitlusest haigusega. Kirjanik samastab sõjasündmusi leukeemia raviga. Nagu sõda, saab ka kord haigus otsa. Kuid ma pean kohe Teid lohutama, et raamat ei ole nii kurva lõpuga kui esialgu aimata on.
Seda teksti on nii valus lugeda, et tuleb tahtmine raamat nurka visata. Ei taha ühelegi naisele, emale sellist saatust. Kirjaniku minimalistlik stiil suurendab loetust õhkuvaid aistinguid. Kuid ometi ma loen edasi. Sest Juliele kaasa tundes paistab oma pisike elu lausa pilvituna. Võin öelda, et loetu paneb perspektiivi paika: mis on oluline, mis mitte.
Dessant on soome kirjaniku seni esimene eesti keelde tõlgitud raamat.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Monday, October 7, 2013

Rahvuskultuuriliselt olulised teosed nüüd e-raamatuna!

Kultuuriministeeriumi programmi "Eesti kirjandus" toel on nüüdsest Rahvusraamatukogu e-keskkonna DIGAR kaudu kõigile tasuta kättesaadavad e-raamatuna 116 Eesti kirjandusklassikasse kuuluvat teost.
Nimekiri valmis koostöös Eesti Emakeeleõpetajate Seltsiga ja aasta lõpuks saavad selle projekti raames lugejatele kättesaadavaks kokku 165 e-raamatut.
E-raamatuna on kättesaadavad Anton Hansen Tammsaare, August Kitzbergi, Eduard Vilde, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Eduard Bornhöhe, Juhan Liivi, Lydia Koidula, Jüri Parijõgi ja paljude teiste teosed.
Kui Te vajate abi ja juhendamist DIGARi e-keskkonnas, siis tulge raamatukokku ja vaatame koos seda maailma!

Thursday, October 3, 2013

Nädala raamat: Meritta Koivisto. Londoni armuke



Tore on leida riiulist raamatut, mis on juba mõni aasta tagasi välja antud, kuid pole eriti silma jäänud ning nüüd sirvides huvi äratanud. Üllatavalt humoorikas, samas traagiline süžee on Londoni armukesel. Inglisepäraste nimede ja Londoni piirkonnas aset leidva tegevuse tõttu ei saa algul arugi, et tegemist on soome kirjaniku jutustusega. Kuid napp jutustuse stiil, pisut kummastav, veidravõitu lähenemine situatsioonidele toob välja põhjamaise karge kirjutamismustri. Nauditav lugemine, kui Teile sobib pikantne must huumor.
Seni olen kokku puutunud tõsisematel ning raskematel, kui mitte öelda masendavatel teemadel kirjutavate soome uuema aja naiskirjanikega: Sofi Oksanen, Riika Pulkkinen, Katja Kettu (blogi 15.märtsi postitus). Meritta Koivisto avardab minu vaadet tänapäeva soome kirjandusest.
Londoni armuke on seni ainus kirjaniku eesti keelde tõlgitud raamat.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Monday, September 30, 2013

Paunvere laada pildid!


Paunvere laada ja väljanäituse meeleolukaid hetki jäädvustas fotograaf Andra Kirna, tema pilte on võimalik vaadata siit.

Thursday, September 26, 2013

Nädala raamat: Günter Grass. Minu aastasada


Raamatus on möödunud sajandi iga aasta kohta üks novell. Kirjanik võtab kokku terve sajandi sündmused: sõjad, ajaloolised tähised, uuendused eluolus, tehnikas. Kord on jutustajaks täiesti nimetu väljamõeldud tegelane, kord räägib mõni kuulus ajalooline isik. Iga lugu on poolteist lehte pikk. Muu hulgas saab lugeda õlgkübara „kreissae“ moekast kandmisest, kaevurite streigist, kohtumõistmisest sõjakurjategija üle, Saksamaa jalgpallikoondise edust, Berliini müüri langemisest, reivipidustustest. Kuna Günter Grass on saksa kirjanik, siis suuremas plaanis ongi Saksamaal toimunud poliitilised ja ajaloolised sündmused.
Peale Minu aastasaja on Günter Grassilt eesti keelde tõlgitud romaanid Plekktrumm, Kammeljas, Vähikäigul ning novell Kass ja hiir.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Friday, September 20, 2013

Teatribussiga Vanemuisesse!

Palamuse rahval on võimalus minna 29.septembril kahekorruselise teatribussiga vaatama Vanemuise komöödiaetendust "Kalendritüdrukud".
Infot teatripaketi tellimise ning bussi väljumiskellaaegade ja peatuste kohta saab Vanemuise teatrikassast: kassa@vanemuine.ee või telefonil 744 0165.
Bussiga teatrisse!