Kui ma paar aastat
tagasi David Foenkinose esimest eesti keelde tõlgitud raamatut (Delikaatsus) lugesin, siis täheldasin:
seda autorit peab meeles pidama. Nüüd võin öelda, et see ootus tasus end ära.
Teine raamat (Mälestused) on kirjutatud
samasuguses autorile omanäolises stiilis. Siin on kõike hõlmav elujaatav
optimism – igavene naeratus huulil, aga ka naer läbi pisarate. Ühesõnaga huumor
on täisväärtusliku elu lahutamatu osa. Tabavad heasõnalised laused luulelises
kõlas lihtsalt panevad muhelema ja kirjaniku mõtetega nõustuma. Toon mõned
näited.
„Elu on
nagu masin, mis uurib meie tundetust. Me elame surmad nii hästi üle. Alati on
veider mõelda, et võime edasi minna isegi siis, kui oleme armastatust ilma
jäetud.“
„Me oleme tulvil tühjust. Ja kõiges selles on midagi mugavat, nagu on
kaunis järkjärguline uinumine. Minu kehval enesetundel puudub teravus. See
rändab kergelt, ilma pagasita.“
Mälestused
on ühe perekonna lugu. Nimitegelane jutustab oma vanavanematest, seejärel
vanematest, siis oma armastuse loo. Raamatu põhiteemaks on elu igavene
ringkäik. Kus on surm, seal on ka uue sünd. Vastuseks küsimusele, miks
tänapäeval on nii palju lahutusi, nendib peategelane: „Vahel kipume unustama, et abielurikkumine oli 1975. aastani seadusega
keelatud. Nii saime õiguse hinnata oma õnne. Ning nüüd oleme jõudnud
kolmandasse etappi [1. etapp oli 1930ndatel kui sündis õnn ja ligipääs
meelelahutusele, 2. etapp tekkis 1970ndatel – õigus olla rahulolematu – abordi ja
lahutuse seadustamine], vahest kõige
piinarikkamasse: pideva kõhkluse etappi. Meil on õnn ja meil on õigus selle
õnnega mitte rahul olla, mis avab mitmeid teid. Millist teed valida? Kogesin tugevalt
seda tänapäevase maiguga rahutust. Tahtsin üht elu ja ühtlasi selle vastandit.“
Olen seni ainult David
Foenkinose raamatutes näinud autori enda tehtud humoorikaid ääremärkusi, et täpsustada midagi või tuua
kiirelt vahele mõni mõttetera. Toon näiteks ühe vaimukuse allääres: „Kui te jätsite raamatut lugedes juhuslikult
mõned leheküljed vahele – millest mul oleks kahju -, võite mälu värskendamiseks
alati minna tagasi 8. ja 10. peatüki juurde.“
Jutustuse peatükkide
vahel on mälestuste fragmendid. Sõna saavad nii üle ilma tuntud kuulsused kui
ka romaani pisitegelased. Nii näiteks võib raamatust lugeda, et Marcello
Mastroianni on kunagi öelnud: „Mälestused
on nagu saabumine ja võib-olla ühtlasi ainsad asjad, mis kuuluvad tõesti meile.“
Sarjas Punane raamat on varemgi ilmunud
selliseid hea-tuju raamatuid, mis tekitavad minus häid emotsioone. Õigemini ma
ei ole täheldanud ühtki teist raamatusarja, kus oleks nii suur minu huvi
protsent! Ja see on tähelepanuväärne! Loen üles need raamatud, millest siin
blogis on varem juttu olnud:
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment