Friday, February 28, 2014

Nädala raamat: Haruki Murakami. 1Q84

Selle ulmesugemetega romaani tegevus toimub 1984. aasta Jaapanis. Aomame on pealtnäha korralik noor naine, treener spordiklubis, kuid rahulik fassaad peidab endas vägagi omanäoliste oskustega palgamõrtsukat, see on „amet, mis nõuab erialast võimekust ja väljaõpet“. Küünilise ellusuhtumisega naine on aga sisimas lootusetu romantik: tema kõige väärtuslikum mälestuskild on, kui ta 10-aastaselt hoidis samavanal poisil kord käest kinni. Oma eluks ja tegutsemiseks ammutab naine jõudu sellest karskest ja süütust armastusest, mis ilmselt ei saa kunagi reaalsuseks.
Tengo on noor matemaatikaõpetaja, kes vabal ajal kirjutab romaane. Matemaatika on tema jaoks loomulik ja lihtne nagu hingamine: „Mõnikord on mul hirm, et kui ma liiga kaua arvude maailmas viibin, muutun ma nähtamatuks.“ Aga küsimuse peale, miks ta kirjutab, vastab Tengo: „Kirjutades üritan ma enese jaoks ümbritsevat maailma loogilisemaks muuta.
Sündmused hakkavad arenema, kui kirjandusajakirja peatoimetaja Komatsu teeb Tengole ettepaneku ühe noore tüdruku Fukaeri romaan „Õhunukk“ paremini ümber kirjutada, et see siis muudetud kujul kirjandusauhinnale esitada. Kui selline pettus peaks avalikuks saama, tuleks sellest muidugi suur skandaal. Komatsu ajendiks on üks kinnisidee: ta tahaks oma elu jooksul vähemalt ühe suurteose avastada ning selle kandikul lugejate ette tuua. Nii ta leiab, et „Õhunukul“ on potentsiaali, kuid ainult parandatud kujul. Originaalil on sisu hea, aga teostus vigane. Tengol on aga võimed teos tehniliselt paremini ümber kirjutada. Teos „Õhunukk“ on kõige edasise liikumapanev jõud.
Aomame avastab ühel hetkel, et asub paralleelmaailmas: „Mingil ajahetkel lakkas see maailm, mida mina tean, olemast või taandus kuhugi tagaplaanile ning asendus uuega. /…/ Minu teadvus kuulub endiselt vanasse maailma, kuid mina ise viibin juba uues maailmas.“ Ta nimetas selle uue maailma 1Q84 (sellest siis ka teose pealkiri). Aomame tuletab meelde, et üks taksojuht hoiatas teda: „Kõik ei ole alati nii, nagu pealtnäha paistab. /…/ On ainult üks reaalsus.“
Miks see raamat mind nii jäägitult haaras? Ma leidsin, et mulle meeldivad nii Aomame kui ka Tengo meelelaadid ja mõttekäigud. Samas nii vastandlikud natuurid, tundub et nad mõlemad leidsid vastukaja minu hinges. Ning iseenesest süžee, kus kahte noort inimest tõmbab teineteise poole, kuigi nad pole täiskasvanueas kordagi kohtunud, on niivõrd kaasahaarav! Toon välja kaks tsitaati, mis loodetavasti annavad teile sest raamatust mõnusa maigu suhu:
Aomame küsis endalt sageli, mida tähendab olla vaba: „Isegi kui sul õnnestub ühest puurist põgeneda, siis kas ei satu sa niiviisi lihtsalt teise suuremasse puuri?
Tengo: „Ma olen tõenäoliselt väga suure ringi teinud. See Aomame-nimeline tüdruk on alati – kuidas nüüd öeldagi – minu teadvuse keskmes olemas olnud. Tema on see, kes minu eksistentsile kaalu annab. Kuid sellest hoolimata, - või siis just nimelt selle tõttu -, et ta minu keskpunktile nii lähedal asub, ei suutnud ma väga kaua aega ära tabada, kui oluline ta tegelikult minu jaoks on.
Raamat on jaotatud kahte ossa. Teine jagu lõppes just sellise koha peal, kus mõlema peategelase saatus jäi õhku rippuma. Ma olin nii pettunud, et lõpplahendus jäi puudu. Vaatasin siis Wikipediasse, ja ennäe, kolmas osa on ka olemas! Aga eesti keelde pole seda veel tõlgitud. Ootan kannatamatult järge!
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Friday, February 21, 2014

Nädala raamat: Karen Blixen. Talvemuinasjutud

See on Taani kirjandusklassiku Karen Blixeni äärmiselt kvaliteetseks lihvitud novellikogu. Kogumik sisaldab 11 lühijuttu, enamuse tegevus toimub 19.sajandi Taanimaal, mil lihtrahva üle valitsesid mõisahärrad. Juttude keskmes on tavaliselt elu murdepunktis seisev nooruk. Praegusel hetkel vastu võetud otsus kujundab tervet ülejäänud elu. Kirjutasin välja mõningad tsitaadid, mis panid minu sees midagi helisema. Toon näited.
Kui kaunid sõnad ütleb üks värske abielumees oma armsale naisele: „Ma mõtlen, et minu jaoks oled sa mu elus tuletorn, muutumatu valgus, mis õpetab mulle, millist kurssi ma pean hoidma.“
Üks noor kirjanik on arvamusel: „Kõik vahekorrad inimeste vahel sisaldavad midagi hirmsat ja julma. Aga kunstniku vahekord publikuga on kõige hirmsam ja julmem. Jah, see on niisama koletu kui abielu. /…/ Sest meie, kunstnik ja tema publik, oleme vastu omaenese tahtmist sõltuvad teineteisest, elus ja surmas, jah, kogu me eksistentsis.“
Lõpetuseks üks huvitav ütelus: „Mees ja naine on kaks lukustatud laegast, ja teise sees on teise võti.“
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Thursday, February 20, 2014

Padjaklubi toimetusi

Kolmapäeval, 19.veebruaril toimunud Padjaklubis valmistasime südamepaelu. Paela saab siduda ehteks ümber randme või saab seda ka praktilisemalt kasutada - järjehoidjana.
Järgmine Padjaklubi toimub 19.märtsil kell 16.00
Meeldivad hetked raamatukogus!

Monday, February 17, 2014

Kolmapäeval Padjaklubi!

Kolmapäeval, 19.veebruar kell 16.00 toimub Padjaklubi koosviibimine käsitööhuvilistele. Vahetame häid mõtteid ja ideid! Kel parasjagu omal midagi pooleli pole, saab seekord sõlmida lõngast paela.
Kohtumiseni raamatukogus!

Friday, February 14, 2014

Nädala raamat: William Nicholson. Emamaa

Ütlen kohe ära, et see on üks ilus armastuslugu, mis puges mulle tõeliselt hinge. Tegevus algab Teise maailmasõja ajal ning jutustab järgnevast kaheksast aastast, mil noortest inimestest kujunevad välja isiksused. Sõda jätab Edile, Larryle ja Kittyle hinge armid igaveseks.
Larry, kelle rikas perekond on korraldanud poisile ohutu sidemehe ameti sõjaväe staabis, läheb lihtsõdurina rindele kuuldes, et Kitty, kellesse ta armunud on, abiellub tema parima sõbra Ediga. Esimeses lahingutegevuses aga halvab hirm Larry ja ta mõistab, et ta saab surma: „Larry leiab, et ta ei kardagi surma, see on lihtsalt veel üks asi, mis juhtub. Sa arvad, et juhid ise oma elu, aga tegelikult ei saa sa teha muud, kui võtta tänuga vastu kõik, mis tuleb.“
Millegipärast raamatu alguses sümpatiseeris Ed mind väga, nojah eks ikka seetõttu, et ta osutus Kitty väljavalituks. Aga mõnda aega lugenud sain aru, et Larry on see õige peategelane, sest tema elukäigust ning tema mõtetest on rohkem juttu. Larry esindab headust, valgust siin ilmas, Ed on pimeduse, kurjuse varjudes.
Jutustuse aeg läheb edasi ülikiiresti, alles oli peatükk lahingutegevusest, järgmine peatükk jutustab, kuidas Ed on 3 aastat vangis, kirjanik peatub sel väga lühidalt. Fookuses on pigem elu pärast sõda.
Raamatu alguse stiil, peategelaste aeg enne tõsist sõjategevust on kirjeldatud kaunis naiivselt nagu Larry, Ed ja Kitty ise olidki – kogenematud 20-aastased noored, kes üle kõige ihkavad tantsu ja tralli. Tegelaste vanemaks saades muutub ka kirjaniku väljenduslaad küpsemaks, nukramaks, ka trööstitumaks, sest eluraskused vajutavad oma pitseri.
Kitty räägib oma elust Ediga: „Tunneme, et me pole tegelikult üldse kuigi palju väärt. Mõtleme, et meil pole kellelegi midagi pakkuda. Ja siis on see üks inimene, kelle peaksime õnnelikuks tegema, aga me ei saa isegi sellega hakkama.“ Ed on palju ära ja Kitty on õnnetu.
Larry arvab, et tema elu ülesanne on maalimine. Ta tahab endast midagi inimkonnale anda. „Kuni Larry on maalimisse süvenenud, pole tal ei unistusi ega kahetsust. See ongi maalimise rõõm – viis, kuidas see võimaldab tal põgeneda oma ebakindla olemuse eest ja elada hoopis teises maailmas.“ Kõigil inimestel on oma deemonid, kellega võidelda. Elud on erinevad ja probleemid on erinevad, aga raskustunne, hirm nurjumise ees on sama.
Üks vana prantslane ütles Edile tema tööreisil mööda Prantsusmaa veinimõisaid: „Kõigil inimestel on loomulik soov otsida oma elu mõtet. Nad ihkavad tähendust, armastust ja korrapära.“ Ta arvab, et Ed on hea inimene kurjas maailmas. Ainus õige tee on siinsest mateeriast, oma kehast vabanemine. Ed nõustub sellega, leides vastuse küsimusele, miks ta ennast oma elus nii halvasti tunneb, et ta peab oma aistinguid alkoholiga päevast-päeva tuimestama.
Raamatu lõpulehekülgedel leiab Larry selle tõdemuse, mida ta on kogu oma teadliku elu otsinud: “Armastus on headus. Armastus tähendab seda, et inimesed on üksteise vastu head.“
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Thursday, February 13, 2014

Rõõmsad pildid lastetoas!

Juba mitmeid nädalaid on lastetoa seintel näha olnud fantastilisi joonistusi. Kõikide piltide autor on Riina Rand. Üle nädala eksponeerime uusi joonistusi. Riina fantaasialend oma rõõmsate värvide ja toreda täpitehnikaga loob kaunist, helget maailma meie halli sulailma!
Toredaid elamusi raamatukogus!



Thursday, February 6, 2014

Nädala raamat: David Levithan. Armastuse sõnaraamat

See on ühe suhte lugu, jaotatuna (koos)elu olemust tähistavateks märksõnadeks, iga sõna eraldi lehel, sissekanded suhteliselt napid. Tegemist on mõnusa ühe õhtu lugemisega. Lehekülgi keerates koorub lahti ühe mehe ja naise kooselu alates tutvumisest, kokkukolimisest kuni argipäeva pisiasjadeni ning mõtisklusteni armastuse üle. Paljud laused on nagu maksiimid, tuleb soov neid ikka üle lugeda. Toon mõned näited.
Kui õige tähelepanek truudusetuse kohta: „Arrears, maksuvõlg: Minu truudus oli sama läbimõtlemata kui sinu vääratus. Kõigist asjust, mis ma arvasin, et saavad valesti minna, ei oodanud ma kunagi seda. „See oli viga,“ ütlesid sa. Kõige julmem oli aga see, et viga tundus olevat minupoolne – et ma sind usaldasin.“
Suhte olemus on hirm: „Ma ei tea kunagi, mida sa tegelikult tahad, kas ma saan seda sulle pakkuda või olen ma juba lootusetult hiljaks jäänud.“ See on häälestus eesseisvaks kaotuseks, armastuse surmaks.
Huvitav seos: „Exacerbate, ärritama: Kui ma ei eksi, olid sinu täpsed sõnad: „Sa muutud liiga emotsionaalseks.““ Vahel võib liigne emotsionaalsus pigem kahju teha.
„Püüd armastusest kirjutada on lõppude lõpuks nagu tahta sõnaraamatut panna elu esindama.“
Naljakas, aga tõsi: „Obstinate, jonnakas: Vahel on see nagu võistlus: kes on põikpäisem – kas armastus või sellesse sattunud kaks tülitsevat inimest?“
Vaimukas: „Rapprochement, hea läbisaamine: Mäletan, kuidas mu vanaema ütles: „Enne, kui glasuuri peale paned, peab kook maha jahtuma.““
Armastust ei hakka kirjanik defineerima („Ma ei hakka isegi üritama.“), kuid siinkohal seostub mul üks teine raamat (Joel Haahtela. Elena), kus peategelane nendib, et armastus on elu: ma elan, järelikult ma armastan! Nii lihtne see ongi.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Monday, February 3, 2014

Anu Raud Palamusel!

07. veebruaril kell 11.00 Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumis
ANU RAUA LOENG „ELU ESIVANEMATE VUNDAMENDIL“
07. veebruaril kell 13.00 Palamuse Rahvamajas
ANU RAUA „MEISTRIKLASS“
Üks osa Anu Raua loomingust on "mulgikuue graafika". Tehnika on inspireeritud mulgi kuubedest,  kus punane ja  roheline näpunöör on õmmeldud mustadele kuubede peale, moodustamaks kuue hõlmadel kauneid graafilisi mustreid. Mulgikuue graafika ehk nöörvaip kujutab endast ühe joonega villasele kangatükile joonistatud kujundit (kompositsiooni), antud juhul moodustab joone näpunöör. Nöör õmmeldakse eelnevalt seebikillu või kriidiga ette joonistatud pildi järgi järelpistega, nööri lõpp ja algus tõmmatakse läbi kanga töö pahemale poole ja kinnitatakse.
Meistriklassis osaleja saab endale teha minivaiba 30X30cm, õppides samas ka  punuma näpunööri.

Tekstiilikunstnik Anu Raua loomingu näitust "Kütab ilma villaste vaipadega" saab vaadata Palamuse O. Lutsu Kihelkonnamuuseumis 03.-28.veebruarini.