RAAMATUSOOVITUS

V. Perrini sulest ilmunud uus raamat "Pühapäeva rüppe unustatud" on sama huvitav, kui tema esimene, kirjandusauhindu noppinud "Lilledele värsket vett".

Käesoleva raamatu puhul on tegemist meisterlikult jutustatud lugudega, millest üks vaatab tagasi ühele omamoodi erilisele armastusloole ja teine harutab lahti traagilist perekonnalugu.

Lood hargnevad noore, 21. aastase Justine kaudu, kes elab koos onupoja Julesi ning vanavanematega, kuna mõlema vanemad hukkusid aastaid tagasi müstilises autoõnnetuses. Justine töötab hooldajana Hortensia-nimelises vanadekodus, kus ta sõbruneb ligi saja-aastase Heleniga, kelle jutustatud armastusloo kõrval harutab noor naine lahti ka oma perekonna minevikusaladuse.

 

Jõulukaartide saatmise tava sai alguse Inglismaal 1843. aastal, kui anti välja 1000 eksemplaris kunstnik John Calcot Horsley joonistatud jõulukaart, mille oli teha lasknud postkaardi leiutajaks peetav Henry Cole. Tööstuslik jõulukaartide tootmine sai alguse 1860. aastail Saksamaal. Saksa kaardid läksid müügile paljudesse teistessegi maadesse, sealhulgas Eestisse.

20. sajandi algul oli jõulukaartide saatmine Eesti linnades juba üsna tavaline. Põhimotiivina kasutati kaartidel küünlaehtes kuuseoksa, talvist maastikku koos eemal paistva kirikuga, küünlasäras jõulukuuske või siis perekonnapilte, mis olid koloreeritud fotod. 

Allikas: A. Viires "Meie jõulude lugu" (2012)