Friday, December 27, 2013

Meeleolukat aastavahetust!

Uuel aastal, uuel teel
Olgu rõõmus teie meel!
Kõik mis paha, jätke maha
Vana aasta selja taha!
Head vana aasta lõppu ning kohtume juba uuel aastal!


Nädala raamat: Blake Crouch. Wayward Pines


Autor on selle raamatu kirjutamiseks inspiratsiooni saanud kunagisest telesarjast Twin Peaks.
Wayward Pines on idülliline USA väikelinn keset mägesid, kus Ameerika unelm on teoks saanud. Kuid mitte miski pole selline, nagu pealtnäha paistab. Autoõnnetuse läbi teinud USA salateenistuse agent Ethan Burke satub Wayward Pines´i haiglasse, tema rahakott, mobiil ja revolver on kadunud. Peagi ta avastab, et ei saa ühendust välismaailmaga ning kohalik šerif teeb kõik võimaliku, et mees ei saaks linnast lahkuda. Haigla psühhiaater dr Jenkins näib arvavat, et Ethani vaimne tervis on ebastabiilne. „Mõistuse kaotamisest õudsem on üksnes taipamine, et sinu mõistus on ikkagi korras…
Ethani teadvuse hämarolekus ujuvad pinnale mälestused piinakambrist Fallujah´s Iraagis, kui mees aastaid tagasi USA sõjaväelasena vangi sattus. Ethan on pidanud palju läbi elama. Tänu oma sõjaväelisele väljaõppele ja kogemustele, samuti tänu tugevale vaimujõule suudab Ethan Wayward Pines´i kaoses säilitada terve mõistuse ning tegutseda. Raamat on klassikaline näide ameerika põnevikust, kus üks ideaalsete füüsiliste omadustega kangelane seisab terve maailma vastu ning astub välja võitjana. Kuid tavalisest thrillerist erineb Wayward Pines selle poolest, et midagi õõvastavat toimub ses idüllilises väikelinnas. Mis täpsemalt, see jääb Teie avastada…
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Friday, December 20, 2013

Rahulikku jõuluaega!

Kõigil oli aasta otsa
kiirus ees ja taga.
Ega nagu karuott sa
talvelgi ei maga!
 
Aga kallil jõuluajal
me ei rutta-tõtta -
nüüd ka suurel kiirustajal
aeg on puhkust võtta.
                                      /Leelo Tungal

Soovime Teile häid jõule!
Pildil on kolmapäeval padjaklubi valmistatud vanamoodsad jõulukaunistused. Uuel aastal uue hooga! Järgmine nobedate näppude ring koguneb 29.jaanuaril kell 16.00
Kohtume raamatukogus!

Nädala raamat: William Somerset Maugham. Karussell

Karussell on William Somerset Maughami romaan, mis kujutab 20. sajandi alguse Inglise eluolu. Peamiseks tooniandjaks raamatus on kõrgseltskonna kombed ja moraalitus. Kirjaniku eesmärgiks on välja tuua erinevate inimtüüpide iseloomuomadused ja mõista, mis ajendab üht või teist tegelast käituma just nii nagu ta seda teeb.
Maughami inimhinge kirjeldamisoskus on üdini nauditav, kirjanikul on tabav sõnaosavus inimeste iseloomu edasiandmisel. Raamatus on sädelevad vaimukad seltskondlikud dialoogid, toon näite ühest dr Frank Hurrelli küünilisuse puhangust lõbusal koosviibimisel: „Mõelge, kui väljakannatamatult tüütu on abielu, ja igal juhul hoidku Jumal mind mõtlemisvõimelise naise eest. Kui ma üldse kunagi abiellun, siis ainult oma kokaga.
Esmapilgul on raske tohutus tegelaste rägastikus orienteeruda. Kuid õige pea saab aru, et romaani võtmefiguurideks on neli tegelaste paari.
Miss Mary Ley on 57-aastane daam, kes pärib kauge sugulase raha ning on nüüd materiaalselt kindlustatud. Ta on elunautleja, vallaline seetõttu, et ei koorma end abieluliste sidemetega, et mitte oma vabadust kaotada. Ja vabadus on tema jaoks suurim õnn siin elus. Eriliseks hobiks on tal oma lähedaste sugulaste ja tuttavate eludega manipuleerimine. Just miss Ley suhu paneb kirjanik mitmeid lauseid, mis on raamatu kõige sisukamad ja elujaatavamad mõtted. Selge, et miss Ley on kirjaniku ja ka minu lemmiktegelane Karussellis.
Miss Ley südamesõber on dr Frank Hurrell, 40ndates poissmees, kes mõlgutab mõtteid elu olemusest. Ta leiab, et rikkus, kõrgklass, kultuur ja tsiviliseeritus lämmatavad hinge. Ta ihkab kogeda elu ehedal kujul, elada hetkes, lihtsalt, tajuda kirgi, tundeid, näha elu ja surma. Frank tahaks oma rutiinsest elust arstina loobuda ning maailma rändama minna, teenides söögiraha koha peal. Miss Ley vastab selle peale: „… niipea, kui üks asi rutiiniks muutub, lakkab see sinu jaoks olemast see õige.“ Ja veel: „… mitte keegi, kes pole vaba rahateenimise murest, ei saa end vabana tunda.“
Järgmise tegelastepaari üks osapool on 40ndates praosti tütar miss Bella Langton, kel maitsemeele ja graatsia puudumist kompenseerib ülemäärane praktiline heatahtlikkus. Bella on vanatüdrukuna masendunud, et noorus on möödas ja ees ootab pikk ja üksildane keskiga. Üksluisus, päevade sarnasus tapab. Kuid siis Bella armub endast 20 aastat nooremasse poeeti, Herbert Fieldi. Ta imetleb poisi siirast vaimustust kõige ilusa ees, looduses ja kunstis. Bellat hämmastab Herberti hardus ja aupaklikkus Jumala ees. Naine ise ei tunne säärast südamelähedust Jumalaga, kuigi ta elab vooruslikku ja kombekat elu. Enne Herbertiga kohtumist oli Bella lihtsalt niisama olemas. Nüüd koos Herbertiga muutus naise elu elamisväärseks. Kuid Bella isa, auväärne toompraost, on abiellumise vastu: tütre staatusest madalama mehega kooselu ei ole seisusteranges ühiskonnas aktsepteeritav. Bella nendib kurvalt kui isa temast lahti ütleb: „Mitte miski ei muuda inimese südant kalgimaks kui vooruslikkus.
35-aastane suurilmadaam Mrs Grace Castillyon on oma blondeeritud juuste ja üleliigse puudrikihiga näol väike ja kena, talle meeldib end eksponeerida ülisügava dekoltee, kiiskavate kalliskivide ning labase ja kriiskava naeruga. Mrs Castillyon avastas, et ta on narruseni armunud noorde elumehesse Reggiesse, kes aga on paras ihnuskoi. Noormees himustab vaid proua aadlitiitlit ja säravaid kalliskive. Et noor armuke teda ei hülgaks, annab Mrs Castillyon Reggiele raha, et too härrasmehena nende lõbustuste eest tasuks ning ülejäänud raha võib too kelm oma tasku pista. Toon näite Maughami humoorikast kirjeldamisoskusest tolle 22-aastase elumehe Reggie kohta, kelle ema on arvamusel, et tal on „õnnestunud poega kõigi pahede eest teadmatuses hoida“: „Meelas ilme Reggie näol ja kavalus ta tumedates silmades ei vihjanud küll vastumeelsusele ihulise patustamise ees, ega ka mitte ülemäärasele süütusele.“ Loo arenedes muutuvad ka Mrs Castillyoni arusaamad (seda küll tänu miss Ley sekkumisele), ta adub, mis siin elus on kõige tähtsam ning ka käitub vastavalt.
Kõige vastuolulisem tegelaskuju on Basil Kent, kes püüab elada nii vooruslikult kui võimalik. Ta abiellub oma seisusest madalama kõrtsiplikaga, sest vaene tüdruk jäi temast lapseootele. Basili põhimõte on, et kui ta juba patustas, siis peab ta vastutama oma teo tagajärgede eest. (Selle peale vastas tema ema leedi Vizard, et kui härrasmees tahab pisut lõbutseda, siis ta annab raha, et need patuviljad kaoks!) Kuid see põhimõttekindlus toob Basili eraellu vaid häda ja viletsust, sest oma hinges on ta armunud hoopis oma mõttekaaslasesse Mrs Hilda Murray´sse, kes toetab mehe kirjanikukarjääri. „Basilil puudus armastusväärne anne võtta inimesi sellistena nagu nad on, mitte paluda neilt rohkem kui nad on suutelised andma, pigem püüdis ta voolida inimesi, kellega ta kokku puutus, vastavalt oma ettekujutusele.“ Nii põlgas ta oma vastse abikaasa Jenny maitselagedust ja labasust, harimatust. Vaene Jenny ise aga jumaldas Basilit nagu koer peremeest.
Basil Kenti kirjutamisannet kommenteerides mõtiskleb miss Ley suureks kirjanikuks olemisest: „… selleks, et saavutada kirjanduses kuulsust, on vaja teatavat sisemist ürgsust /…/ Et inimesi tõeliselt liigutada ja neile mõju avaldada, pead sa omama täielikku mõistmisvõimet, ja seda saavutad sa ainult juhul, kui sinus on midagi üldiselt kogu inimkonnale omast…“ Basilil igatahes see omadus puudub. Aga julgen arvata, et Maughami särav jutustamise anne vastab sellele kirjeldusele ideaalselt.
Raamatus sõlmitakse kokku neli abielu ning aset leiab viis surma. Ma ei saanud raamatut käest panna terve viimase saja lehe vältel, sest tegelaste elude lõpplahendused täitsid raamatu viimase veerandi. Mrs Ley arvates saab elu võrrelda merereisiga: „Miks mitte lahkudes elust, öelda: mul on olnud nii ebaõnne kui ka õnne, ning kõik mu piinad said naudingutega tasutud; ja kuigi mu ohtuderohke merereis ei viinud mind mitte kuhugi, ja kuigi ma naasen vana ja väsinuna sadamasse, kust kõik mu lootused alguse said, olen ma rahul, et ma olen elanud.
Lõpetan Mrs Ley sõnadega: „Minu kunst ja teadus on elada.“
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Thursday, December 12, 2013

Padjaklubi käsitööhuvilistele!

Järgmine padjaklubi kogunemine toimub kolmapäeval, 18. detsembril kell 16.00
Kel endal mõnd näputööd parajasti pooleli pole, saab kätt proovida vanamoodsate jõuluehete valmistamisel.
Kohtumiseni raamatukogus!

Nädala raamat: Michael Frayn. Spioonid

Raamat viib lugeja Teise maailmasõja aegsesse Londonisse. Jutustaja on tollal umbes 12-aastane poisike Stephen, kes oma parima sõbra Keithiga mängivad julge fantaasialennuga õuemänge. Autor näitab lapse mõttemaailma läbi vanema mehe nägemuse. Stephen jutustab seda sõjaaegset lugu nüüd rohkem kui 50 aastat hiljem. Ütlen ausalt, kirjaniku stiili on raske lugeda. Huvitav, aga raske. Kirjelduste keskmes on aistingud. Kõik, mis vana mees mäletab lapsepõlvest, on erinevaid sündmusi ümbritsenud lõhnad ja tundmused, hirm, erutus, joovastus. Ajataju teadvustamine on väga juhuslik. Lõppeks on see lapse silmade läbi edasi antud jutustus väga teistmoodi ja huvitav.
Nagu tagakaanel lubatud, on raamat pingeline, põnev, aga mitte oma klassikalises tähenduses. Reaalset tegevust, loo keerdkäike on suhteliselt vähe. Kogu kirjelduse aur läheb nende lapse maailma raputanud sündmuste läbielamisele ja mõtetele, mis oleks võinud olla teisiti kui Stephen oleks käitunud nii nagu julgele poisile kohane. Stephen tahab olla parem ja vapram, kuid otsustavatel hetkedel ei pea närv vastu. Meie täiskasvanuna teame, et las laps olla laps nii kaua kui võimalik. Kuid tol kasvuhetkel laps ise tahab olla juba täiskasvanu, oma vanusest ees. Nii on Stephen n.ö oma tekitatud kasvuraskustes.
Laste süütust spioonimängust areneb välja midagi hoopis raskemini mõistetavat, midagi, mis kuulub täiskasvanute maailma. Raamatu keskpaigas ma mõtlesin, et kas ikka tuleb sellele pingelisele õhustikule vääriline lõpplahendus. Lugedes oli mul pidevalt tunne, et see on poisikeste tühja tuule tallamine, laste fantaasialend. Kuid loo lõpp oli seda lugemise painet väärt.
Varem on inglise kirjanikult Michael Fraynilt eesti keeles ilmunud jutustused Hommikupooliku lõpu poole ning Plekkmehed (mõlemad Loomingu Raamatukogu sarjas).
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Thursday, December 5, 2013

Nädala raamat: Amélie Nothomb. Sinihabe

Siin on tegemist erilise pärliga lugemismaailmas! Raamatus on rikkalikult lopsakas ja humoorikas barokne dialoog, see on väga nauditav.
Kaasaegne sinihabe, don Elemirio on hullumeelne, kes elab 16.sajandis, peab oma ametiks hispaanlaseks olemist, s.t. väärikas olemist. Vabatahtlikult oma häärberist ei välju, pole 20 aastat väljas käinud: „Välismaailm šokeerib mind oma labasuse ja igavusega.“ Too ekstsentrik saab küll reaalsusest aru, kuid leiab, et parema meelega elaks ta vasallsüsteemi rakendava monarhia alluvuses, mida enam tänapäeval kahjuks kusagil ei eksisteeri.
Don Elemirio üürib oma villas ühte tuba, et soetada selmoel naissuhteid, „keda pärjan oma huviga“ – hahaa! Seni on 20 aasta jooksul teadmata põhjusel kadunud kaheksa naisallüürnikku, raamatu peategelane Saturnine on siis järjekorras üheksas. Kuid vastu ootusi kujuneb too noor naine parajaks vastaseks.
Moodsa sinihabeme kulinaarne talent on hämmastav. Kõik, mis ta valmistab, lausa sulab suus. Samuti oskab mees riideid õmmelda. Muidugi pärast mitmeid rikkalikult barokseid dialooge Saturnine armub maja peremehesse: „Ma olen samasugune idioot nagu teised.“
Mis edasi saab ning mis siis juhtus nende kaheksa eelmise naisega, seda peate juba ise lugema! Raamat on äärmiselt lühike, soovitan seda külluslikku dialoogi nautida aeglaselt lugedes!
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle