Thursday, January 29, 2015

Nädala raamat: William Somerset Maugham. Ühe kirjaniku päevaraamat

Ühe kirjaniku päevaraamat on suurepärase sõnameistri William Somerset Maughami mõtete kogumik. Kirjanik pidas päevikut kogu oma elu. Ta tähendas sinna üles mõtisklusi ja tähelepanekuid ümbritsevast. Olid need siis näiteks söakad teravmeelsused inimlikest omadustest ja käitumismaneeridest; sõnaosavad kirjeldused pidevalt muutuvast loodusest ja meeletust hulgast eripalgelistest inimestest; kirjaniku arvukatel reisidel juhtunud äpardustest või kummalistest juhtumistest. Samuti mõtiskleb Maugham erinevate rahvuste iseärasustest ning pikemalt peatub ta prantsuse, inglise, vene ja ameerika kirjanduse analüüsimisel.
Teos hõlmab kirjaniku tervet elu, alates noore ja ujeda arstiteaduskonna üliõpilase ülestähendustest ning lõppedes kuldset elusügist nautiva kirjaniku küpsete mõtisklustega möödanikust. Läbi raamatu saab lugeja aimu mõlema maailmasõja-aastatest ning kirjaniku reisimuljetest üle terve maakera. Nagu Maugham nendib: „Mitte keegi teine ei tea seda nii hästi kui kirjanik: iga elujuhtumine tuleb kasuks.“ Eks seetõttu ta päevikut pidaski - ehk läheb hiljem mõnda ülestähendust tarvis!
See on tore öökapiraamat. Olles korra juba ta kaanest-kaaneni läbi lugenud, asetasin ma raamatu oma voodi kõrvale ning igal õhtul või hommikul löön suvalisest kohast lahti ning loen paar lehekülge. Imeteldav on tõik, et Maugham kirjutas oma eluajal tohutul hulgal raamatuid (kakskümmend romaani, üle saja novelli, kolm reisiraamatut, kolmkümmend üks näidendit ja kümme köidet esseistikat ning mälestusi), kuid ikka leidub kirjanikul terve keskmise romaani mahus ülestähendusi, mida ta ei ole jõudnud kasutada. Küll on ta aga oma päevaraamatu märkmetest hiljem edasiarendanud mõne teose. Sinna on sel juhul Maugham lisanud mõnusaid sulgudes selgitusi, et see või too märkus on andnud kirjanikule idee kirjutada mõni romaan või novell. Eestikeelse väljaande toimetaja Tõnu Lember on vastava selgituse ääremärkuses ära toonud ka viite, kui see teos on eestikeelsena olemas! Nii et näiteks mõnest sellisest vahemärkusest võib lugeja innustust saada, mida järgmisena Maughami arvukatest teostest lugeda!
Mõnda varasemast ajajärgust pärinevat sissekannet on kirjanik pidanud vajalikuks hiljem pisut kommenteerida. Tundub, et ta pisut häbeneb oma noorusaja tuliseid väljaütlemisi. Selline mitmel ajatasandil märkmete lugemine annab juurde veel ühe lugemisnaudingu nüansi. Humoorikas on näiteks üks Maughami tagantjärgi kirjutatud märkus ühe reisil kohatud mehe elutee kirjeldusele: „Siin on ainet terve loo jaoks, kuid selle kirjutamiseni ma ei jõudnud, sest avastasin, et Jack London oli seda juba teinud.“
Toon lõpetuseks mõned näited kirjaniku teravmeelsematest ütlustest, mis oma tõepärasuses on vägagi tabavad:
 Kuidas küll jumalad pidid endamisi naeru kihistama, lisades Lootuse kõikidele pahedele, millega nad olid täitnud Pandora laeka, sest nad teadsid väga hästi, et kõikidest pahedeist õelaim on just Lootus, mis meelitab inimkonda lõpmatuid kannatusi taluma.“
Inimesed mürgitavad pidevalt oma elu, sooritades järjekindlalt toiminguid, mille vastu nende meeled mässu tõstavad.“
Sallivus on teisiti öeldes ükskõiksus.“
 Mugavus on kirjaniku kibedaim vaenlane.“
Keskeast ja vananemisest: „Just see innukas soov olla selline nagu kõik teised teeb noored õnnetuks, ning enesega leppimine teeb keskea talutavaks.“
Kujutlusvõime abil kompenseerib inimene oma suutmatust tunda elust täielikku rahuldust.“
Vanaduse suurim eelis on hingevabadus.“
Vaadake ka siin blogis ilmunud W. Somerset Maughami raamatute kokkuvõtet.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Tuesday, January 27, 2015

Sudoku-sõprade kohtumine!

 
Kõik sudoku-huvilised on oodatud neljapäeval, 29. jaanuaril kell 11.00 raamatukogu lugemissaali, et maha pidada üks tõsine sudoku-lahing!
Kohtume raamatukogus!

Wednesday, January 21, 2015

Nädala raamat: Jaan Tätte. Vaikuse hääl

 
Vaikuse hääl on Jaan Tätte mõtisklusraamat. Ta räägib igipõlistest tõdedest, mis käivad inimeseks olemisega kaasas. Me kõik teame neid tõdesid. Kuid aeg-ajalt on hea neid siiski uuesti üle lugeda, meenutada, oma mõtteid korrastada. Küsida endalt, kas ma elan ikka nii nagu mu hing ihkab.
Raamat saab nii ruttu otsa, tekib tahtmatult tunne, et ma hakkan nüüd algusest peale lugema. Ja siis jälle. Õigemini ma jätangi selle raamatu omale käeulatusse, vahel on hea seda sirvida ja kogeda äratundmisrõõmu, mis Tätte sõnad (õigemini universaalsed aegade algusest teada tuntud tõdemused) minus tekitavad.
Noppisin Tätte tekstist välja mõned laused, mis jäid eriliselt mu meeltes helisema. Siin on mõned näited.
Inimeseks olemisel on korraga üks hea ja üks halb asi – me teame, et me sureme. Ja me ei tea, miks me siin oleme.“
Üksildustunne tähendab vajadust iseendaga kokku saada, mitte teistega. Üksildane oled sa siis, kui sa ei tunne oma sügavat tuuma. /…/ Sa oled väsinud pealiskaudsusest.“
Oleme kõik kuulnud ütelust, et aeg parandab kõik haavad. Ega ikka ei paranda küll. „See võib aeg-ajalt ununeda, peitu minna, aga armid jäävad elu lõpuni.“ Küsimusele, kas hingevalust on vaja vabaneda, vastab Tätte nii: „Kui tahad elada elusat elu, siis hingehaavad on selle pärisosa.“ Tätte arvab, et need haavad teevad inimese rikkamaks. Meie kogemused kujundavadki meid erilisteks ja omanäolisteks.
Jaan Tättelt on varem ilmunud kahe raamatu jagu näidendeid ning üks laulutekstide kogumik.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Padjaklubi toimetusi


Kolmapäeval, 21. jaanuaril kokku saanud Padjaklubi liikmed harjutasid sel korral Jaapani põimpaela sidumist. Idee on pärit raamatust Keeruta, pööra ja sõlmi: 50 Jaapani põimpaela,  autor on Beth Kemp. Raamatuga on kaasas ka abivahend-ketas (näha ka pildil), mille abil saab paelu põimida.
Järgmine Padjaklubi koguneb 18. veebruaril kell 16.00. Siis on plaanis heegeldada ja kududa lill-kaunistusi.
Kohtume raamatukogus!


Thursday, January 15, 2015

Nädala raamat: Jonathan Tropper. Siia teid jätan


Siin on midagi huumorisõpradele. Täpsemalt määratledes on tegemist naeruga läbi pisarate. Peategelase, 30ndates eluterve mehe Judd Foxmani elu kisub vägisi rööbastelt maha: ta avastab oma naise armuafääri ja too kolmas pool pole keegi muu kui Juddi ülemus. Nii on Judd ühtäkki kodutu, töötu ning lahutuse ootel. Et asjad saavad alati hullemaks minna, sureb tema isa ning terve perekond koguneb nädalaks ema majja juutide kombal leinanädalat šivat läbi viima.
Ja juhtuma hakkab nii mõndagi selles düsfunktsionaalses perekonnas. Judd nendib: „Mingil hetkel kaotad sa pildi oma tegelikest vanematest; sa näed lihtsalt hunnikut minevikku ja lahendamata probleeme.“ Lisaks pulbitseb pinnale vendade vaheline vana vaen. Nii on nädal täis teineteise aasimist, pereliikmete vigade kallal närimist, mõttes omaenda probleemidega heitlemist. Kuid selle nädalaga saab paljugi selgemaks. Judd mõistab, et ta igatseb oma isa, armastab kõiki pereliikmeid ning tasapisi saavad kõik suhted klaaritud.

See raamat ei ole Teie jaoks, kui Teile ei sobi must huumor. Lisaks on raamatus ohjeldamatult sigimiskirjeldusi (nii reaalseid kui ka kujuteldavaid) ja ka väljendusi, mis paiknevad meie ühiskonna sündsuspiirist allpool. Vähem pepsid lugejad saavad aga kindlasti suure kõhutäie naerda ning kauba peale tõdemuse, et on kaugelt hullemaidki perekondi kui see, kuhu ise saatuse tahtel sündisin.

Ameerika kirjanikult on Siia teid jätan esimene eesti keelde tõlgitud romaan. Raamatu põhjal on eelmisel aastal linastunud ka samanimeline Hollywoodi film, mida ma pole kahjuks veel näinud, aga kindlasti on mul plaanis seda vaadata.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Padjaklubi koguneb!

Olete oodatud kolmapäeval 21. jaanuaril kell 16.00 Padjaklubi koosviibimisele! Vahetame häid ideid ja mõtteid. Kel parasjagu näputööd kaasa võtta pole, saab harjutada Jaapani põimpaela sidumist.
Kohtume raamatukogus!

Friday, January 9, 2015

Nädala raamat: Patrick Ness. Kui koletis kutsub


See polegi nii kole õudusjutt kui esmapilgul kaanepilti vaadates arvasin. 13-aastane poiss mõtleb välja koletise, et hakkama saada oma ema haiguse ning koolikiusamisega. Raamat saab uskumatult kiiresti läbi ning peategelane teeb läbi positiivse arengu nagu ikka noorsooromaanides. Siinkohal ma siiski kahtlen, kas üks keskmine 13-aastane noorsand loeks selle raamatu vabatahtlikult läbi ning saaks veel loo mõttele pihta. Pigem ainus kommentaar, mis poisi suust võiks tulla, oleks: „lahe koletis!“. Aga võib-olla ma alahindan teismeliste teravat mõistust.
Aga miks ma sellest juttu teen? Mulle tundub, et see hulgaliselt lasteraamatu-auhindu võitnud teos on pigem täiskasvanu arusaam, milline üks lasteraamat peab olema. Seda loevad ka teised täiskasvanud ning nõustuvad, et just sedalaadi kirjandust peaksid teismelised lugema. Raamatus on kaunis emotsionaalsed pildid, mis suurendavad jutustusse sisseelamist ning annavad juurde võimsa efekti, mida ainult illustratsioonid teha suudavad. Nii et kõik on olemas, et last raamatu juurde meelitada.
Paraku ei saa mina rääkida ühe teismelise noore vaatevinklist, vaid ikka lähtudes oma kogemusest ja maitsemeelest. Võin tõdeda, et jutustus on hästi lugejale edasi antud, loo lõpus tuli mõni pisar silmist pühkida ning paar päeva sain raamatust tekkinud mõtteid ja emotsioone läbi seedida.
Kui koletis kutsub on ameerika kirjaniku seni esimene eesti keelde tõlgitud raamat.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle