Nädala raamat: Anna Gavalda. Ma armastasin teda

Kui Teile on Anna Gavalda nimi tundmatu, siis peaksite just sellest raamatust (Ma armastasin teda) alustama, et kirjaniku loominguga tutvuda. Teos on pisut üle saja lehekülje ning peagi on Gavalda stiilinipp selge: äärmiselt lakooniline kirjapilt. Jutustus on esitatud peamiselt vaid dialoogi-juppidena. Tänapäeva kiires elutempos pole ju aega ega kannatustki lugeda lõpmatuid kirjeldusi, jutu mõtte, ivani tahaks jõuda võimalikult ruttu. Gavalda stiil sobib sel puhul ideaalselt.

Napp tekst (kui sellega harjuda) suurendab minu arvates lugemiselamust, tunded kuidagi võimenduvad, power on sees. Teemaks on muidugi armastus ja inimeste-vahelised suhted. Ei saa arugi, kui raamat on juba läbi, kuid ma hoiatan, sisu vajab tagantjärele seedimist. Mõne aja möödudes tuleb aga vastupandamatu vajadus uue Gavalda-doosi järele. Siis võib riiulist haarata juba paksema teose, näiteks Lohutaja või Koos, see on kõik. Jutustamise stiil on Gavalda kõikides teostes sama sõnaaher, tegelaste mõttemaailmad vaid erinevad. Ma armastasin teda keskmes on ühe peresuhte purunemise lõpulugu. Koos, see on kõik peamine mõte on käputäie üksildaste inimeste (igaüks oma veidrustega) ühtehoidmine. Lohutaja on lugu ühe mehe senise kooselu lõppemisest ja uue elu ülesehitamisest.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Nädala raamat: Camilla Läckberg. Jääprintsess

Siin on midagi krimisõpradele. Oodatust kujunes lugemiselamus isegi paremaks. Raamatu teeb nauditavaks autori kirjeldusoskus. Läckbergi eriliseks kireks on lahata inimhinge. Orbiidis on inimesed, nende suhted ja psühholoogilised tagamaad. Isegi kõige kõrvalisemat pisitegelast suudab autor paari tabava lausega iseloomustada nagu joonistaks ta mõne hooletu pintslitõmbega terve karakteri välja. Ja see on väga nauditav oskus. Ma julgen öelda, et ma ei ole veel lugenud krimkat, mis oleks nii lihtsate vahenditega nii põnevaks tehtud, tõesti, pinge on ülal alates esimestest lehekülgedest kuni lõpuni välja. Kusjuures raamatus ei ole võikaid veriseid detaile ega ohtrat tapmist.

Samas žanris on ehk vaid Lohetätoveeringuga tüdruk mulle samasugust närvikõdi pakkunud… Ei, siiski neid ei saa võrrelda. Stieg Larssoni Milleeniumi-triloogia on juba ette teada kosmopoliitsema haardega ning vandenõu-teooria tõttu pigem n.ö meeste-krimka žanrisse kuuluv. Läckberg keskendub inimsuhetele ning tegevus toimub pisikeses asulas, mistõttu on ta n.ö pehmemate võtetega naiste-krimijutt. Seda üllatavam ongi, et põnevuse efekt on sama, mis Larssoni puhul!

Kui nüüd pisut kritiseerida, siis raamatu keskel Läckberg takerdub pisut elu triviaalsusse, liialt palju oli juttu naispeategelase kaalujälgimisest ja eneseusu ebakindlusest. Aga õnneks see kirjeldus möödub ruttu.

Jääprintsessi peamiseks teemaks on inimhinge plekitu fassaadi hoidmine, ühiseks hirmuks on mõte „mida inimesed küll ütlevad?“ Nagu meespeategelane, politseikonstaabel Patrik Hedström konstateeris: „Ei tohi alahinnata vajadust väikeses asulas silmatorkamatuks jääda.“ Lihvitud fassaadi varjus saab kogu kurjus, väiklus ja õelus rahus ja vaikuses käärida.

Praeguseks on eesti keelde tõlgitud Läcbergilt kaks krimijuttu samade peategelastega: Jääprintsess ja Jutlustaja. Autorilt on avaldatud juba umbes kümmekond raamatut samas sarjas. Ning loodetavasti saab juba varsti ka eesti keelde tõlgituna lisa!

Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle

Nädala raamat: Carlos Ruiz Zafón. Tuule vari

Ma ei oskagi öelda täpsemalt, mis žanri raamat Tuule vari on. Küll on ta väga mahukas teos. Oma viiesajal lehel jutustab kirjanik väga paljudest tegelastest. Kui kord see raamat on sind enda külge köitnud, siis jutustuse painest ei saa vabaks ka mitte raamatut läbi lugedes ning käest pannes. Süžee ja tegelased tulevad veel pikka aega mu mõtetesse ja ka unenägudesse. Ma lugesin selle raamatu läbi pisut rohkem kui aasta tagasi ja ma võin öelda, et see oli mu parim lugemisvara 2011.aastal.
Tegelaskujusid on palju, selles mõttes on raske järge pidada, kuid süžeeliinid jooksevad kõik kokku. See raamat on nagu ämblikuvõrgu niidistik. Ma garanteerin, et igav küll lugedes ei hakka! Teoses on suur annus müstilisust, õudu, ängi, needust ning muidugi ka kurb armastuslugu, mis kõik kruvib pinget ja hoiab huvi kõrgel kuni loo lõpuni.
Tegevus toimub 20.sajandi alguse Barcelonas ning tolleaegse linna kirjeldus tõi mu mõtetesse definitsiooni „sünge romantism“. Kirjaniku meelest on talvine Barcelona ääretult rõske, külm ja sünge paik. See paneb meid, põhjamaa-inimesi, küll irooniliselt turtsatama, aga eks peab nõustuma, et jäine niiskus ja kütmata ruumid on talvel lõunamaades probleemiks. Lisaks autori kirjeldused ühe perekonna langenud hiilgeaegadest ning nüüd lagunevast needusega kaetud häärberist panid mind mu ühel suvisel reisil Barcelonas jalutades seda maja otsima. Ja tõepoolest, kõndides Barcelona vanadel kitsastel tänavatel, mis pidevalt roomavad ülesmäge, võib kergesti end mõtelda raamatus kujuteldavasse maailma.
Carlos  Ruiz Zafonilt on eesti keelde tõlgitud ka teine raamat, Ingli mäng. Teema on üsna analoogne Tuule varjuga, isegi osad tegelaskujud on samad. Ka tunne on samasugune. Ajaliselt toimub Ingli mängu tegevus varem kui Tuule varjus, aga ühte teise järjeks pidada ei saa, nad on siiski eraldiseisvad raamatud omaenda looga, mis sest et mõned kõrvaltegelased on samad. See sai nüüd üsna segane kirjeldus. Ma tahan öelda, et minu jaoks konkreetne lugu ei oma tähtsust, vaid see „sünge romantismi“ tunne, mida ma ahmin lugedes sisse, on kuidagi nii nauditav. Ma olen otsinud teist autorit (ilmselt peab see olema lõunamaine kirjanik), keda lugedes kogeks umbes sama tunnet, kuid pole seni leidnud. Äkki oskate mind aidata? Aga niikaua tuleb pikisilmi oodata järgmist eesti keelde tõlgitavat Carlos Ruiz Zafoni raamatut.
Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle

Nädala raamat: Charlaine Harris. Surnud, kuni jõuab öö

Saage tuttavaks Sookie Stackhouse´iga: kena noor naine, kes suudab lugeda teiste mõtteid. Ise peab ta seda puudeks, nuhtluseks. Teised arvavad, et Sookie on pisut juhm, veidrik. On väga raske hoida vaimset kaitset pidevalt ülal, et ei kuuleks viimse kui matsi mõtteid. Keskendunud oma kaitsele, näibki Sookie olevat pidevalt hajevil, kuid vastupidi, Sookie on vägagi terane.

Niisiis, kes on lugenud Videviku saagat, peaks nautima ka Sookie Stackhouse´i raamatuid. Inglise keeles on neid ilmunud juba kümmekond, sarja põhjal on toodetud telesari „True Blood“. Eesti keeles on olemas kaks osa, teine raamat kannab pealkirja „Ebasurnud Dallases“.
Charlaine Harrise tegelaskujud ja kirjutamisstiil pole nii süütu kui Videviku saaga puhul. Tegemist on küllaltki verise krimiromaaniga, kus mõrvu toimub omajagu.
On olemas vältimatu armukolmnurk, kõik isikud sealjuures omamoodi „andega“. Sookie armub džentelmenist vampiiri Bill Comptonisse. Sookiest on aga sisse võetud tema ülemus, baari omanik Sam, kes on takkapihta kujumoondaja ning eelistab muunduda armsaks kollitõugu koeraks. Sookiel tuleb tegemist teha ka teiste vampiiridega, näiteks väga vana ja kardetud Ericuga, kes omakorda on noorest naisest ja tema telepaadi andest huvitatud.
Sarja esimese raamatu lõpul paneb kirjanik Sookiele suhu sõnad, et kui tavainimeste seas eksisteerivad telepaat ja kujumoondaja, siis kui palju erinevaid „andekaid“ inimesi võib veel eksisteerida? See on ilmselt sissejuhatus pikale-pikale sarjale, kus võivad ilmuda lugeja ette nii mõnedki teistmoodi tegelased.
Harrise kirjutamisstiil on kiire ja ladus ning väga lihtne. Selles lihtsuses peitub oma võlu. Ta oskab igas olukorras kirjelduseks tuua midagi nappi, mis tabab otsekui naelapea pihta. Puudub tüütu heietamine. Vahel on sündmuskäik nii kiire ja šokeeriv, et ma mõtlesin, et oot-oot, kuidas see nüüd oli, ja keeran lehe tagasi, et uuesti lugeda.
Raamatus on romantikat ja põnevust. Üks lause jäi meelde, iseloomustamaks Sookie tundeid Billi vastu. Bill oli ainus, kelle seltskonnas Sookie sai oma mõtete lugemise kilbi vaimus maha lasta, sest ta ei kuule vampiiri mõtteid. Ning kui ta elus esimest korda sai teise juuresolekul vaikust kuulata, oli see imepärane. Aga too meeldejääv lause raamatust pärineb hoopis hetkest, mil Sookie istub rahva seas ning vaatab Billi esinemist ajalooseltsile: „Isegi siin, keset rahvahulka, seisin tema vaikuse sügava järve kaldal.“
Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle

Head uut aastat!

Uueks aastaks õnne, edu
julget ettevõtlikust.
Kanget tööd ja hüva pidu,
nooruslikku rahutust.

Teguderohket ja kordaminekuid täis uut aastat!