Friday, January 31, 2014

Nädala raamat: Ida Jessen. ABC


Joachim on 40-aastane mees, kel materiaalselt on kõik eluks vajalik olemas. Ainus, mis puudu, on perekond. Ja siis astub tema ellu Susan, naine nagu tulesäde. Joachim, kes on tagasihoidliku ja vaikse iseloomuga, on läbi elu triivinud nõnda, et on lasknud asjadel lihtsalt sündida, oma loomulikku rada areneda. Varsti aga avastab ta, et tema elu dikteerib ta oma armas kaasa. Naine on nagu kindral, kes käseb, poob ja laseb.
Joachim nendib mõtiskledes: „Elu suur väljakutse seisneb selles, et tuleb täita oma kohust kõigi nende vastuolude keskel, mis sind eri suundadesse tirivad.“
Kuidas Joachim oma põrguks muutunud eluga hakkama saab, saate juba ise lugeda. Raamat on mõnus ühe õhtu meelelahutus. Pean veel ütlema, et ma muutusin loo edenedes kohutavalt vihaseks nii Susani kui ka Joachimi peale. Aga elu on kord säärane grotesk, kui koos otsustavad elada kaks täiesti vastandlikku natuuri.
Taani kirjanikult Ida Jessenilt on varem ilmunud romaan Üks mees tuli linna.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Monday, January 27, 2014

Padjaklubi!

Käsitööhuviliste Padjaklubi järgmine koosviibimine toimub sel kolmapäeval 29.jaanuaril, kell 16.00. Otsime uusi ideid ja vahetame häid mõtteid. Kel parasjagu oma näputööd pooleli pole, on võimalik valmistada pajalappe!
Kohtumiseni raamatukogus!

Friday, January 24, 2014

William Somerset Maugham 140

Inglise kirjanikul W.S.Maughamil täitub 25.jaanuaril 140 sünniaastapäev.
Maailmakirjanduse leksikonis (TEA, 2012) on kirjas selline kokkuvõte tema elust ja loomingust:
William Somerset Maugham kirjutas humoorikalt, sageli satiiriliselt ning mõnikord põhinesid tema lood tegelikult elanud inimeste eludel. Oma romaanides ja jutustustes kasutas ta lihtsat stiili, ent jutustas lugusid alati suurepäraselt.
Maugham jäi 10-aastasena orvuks ning teda kasvatasid onu ja tädi. Vaatamata arstikutsele jättis ta meditsiini sinnapaika ja hakkas kirjanikuks. 23-aastasena avaldas ta oma esimese romaani „Liza Lambethist“, kasutades raamatus sünnituste juures viibides saadud kogemusi. Edu saabus näidendite kirjutamisega – 34.eluaastaks oli Londonis jõudnud lavale neli tema näidendit.
Esimese maailmasõja päevil teenis Maugham valitsuse salaagendina. Hiljem käis ta koos sõbraga mitmel reisil, mis viisid Lõuna-Aasiasse, Vaikse ookeani saartele ning Mehhikosse. Püsivamalt seadis ta end sisse Lõuna-Prantsusmaal.
Maughami hilisemad näidendid on tõsisematel teemadel. „Meie parimad“ jutustab ameeriklastest Euroopas, „Truu naine“ aga naisest, kes haub kättemaksu oma truudusetule abikaasale. Ka on mõned tema paljudest romaanidest silmapaistvad teosed: „Inimorjusest“ põhineb autori enda elul, „Kuu ja kuuepenniline“ aga on inspireeritud kunstnik Paul Gauguini elukäigust. „Koogid ja õlu“ on rõõmus raamat kirjaniku abikaasast, põhinedes ilmselt Thomas Hardy elul. Raamatus „Vahe tera“ otsib ameeriklasest sõjaveteran sõjas üle elatud õudustele leevendust Indiast. Tema jutustuste hulgas on ka „Vihm“, mille põhjal on tehtud filme ja näidendeid.
Siinses blogis on juttu olnud järgmistest Maughami teostest:
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Wednesday, January 22, 2014

Nädala raamat: William Somerset Maugham. Kuu ja kuuepenniline

Ma olen tahtnud juba aastaid lugeda William Somerset Maughami jutustust Kuu ja kuuepenniline. Esimest korda eesti keeles 1973. aastal ilmunud raamat on olnud mu isa riiulil nii kaua kui ma mäletan. Kuid alati tundus pakilisem lugeda teoseid, mis ma laenutasin raamatukogust, sest neil oli tagastamise tähtaeg silme ees. Ja nüüdki lugesin läbi uuema väljaande (seegi raamatukogu oma!), sest suuremat kirja on kergem lugeda. Eks iga asi juhtub omal ajal, õigel ajal, siis kui sa selleks valmis oled.
Miks just Kuu ja kuuepenniline on aastaid mu mõtteis olnud? Sest raamat põhineb Prantsuse maalikunstniku Paul Gaugaini elu sündmustel. Olen alati tahtnud mõista ja tundma õppida, miks kunstnikuhingega natuurid n.ö tavainimestest erinevad. Maugham on oma romaanis kunstnikule nimeks andnud Charles Strickland, kes on endassetõmbunud, igav, otsekohene, julm, kaaslaste arvamuste suhtes ükskõikne isiksus.
Maughamile omaselt algab jutustus tema ajastule tüüpiliselt Inglise kõrgseltskonna salongides peent vestlust harrastades. Ning esimene iseloomustus, mis ta Stricklandi kohta välja toob, ongi eristumine headest tavadest ja kommetest, sest Strickland on seltskondlikus suhtlemises täielik null. Oma ajastut ironiseerides nendib kirjanik: „… kui lõpmata leidlik on tsiviliseeritud inimene tüütute tseremooniate väljamõtlemisel, raisates sellele oma niigi lühikest eluaega“. Stricklandi abikaasa see-eest täidab oma seltskondlikke kohustusi – küllakutsed, small-talk – suurima heameelega.
Kõrvalepõikena olgu öeldud, et mina-jutustaja on keegi noor kirjanik, kelle nime ei mainita terve romaani vältel. Võib oletada, et too noor kirjamees on Maugham ise. Jutustaja üritab olla erapooletu, kuid olles vastamisi Stricklandi kohutavalt ebameeldiva iseloomuga, see lihtsalt ei õnnestu. Küll aga jääb jutustaja suhteliselt reserveerituks ja kiretuks, mis toob seda enam kontrastselt esile kunstimaailmas möllavad tunded.
Charles Strickland jätab pärast 17-aastast kooselu naise ja lapsed maha ning sõidab üksi Pariisi, et oma kunstnikuelu alustada. Temast saab iseõppija, kes läbi suurte raskuste üritab end väljendada. Kõik füüsilised ebamugavused jätavad teda külmaks, võitlus toimub kunstniku hinges ja mõtetes, maailmas, mida lihtsad inimesed ei taju.
Kui üldiselt on kunstnikule vajalik ühiskondlik tunnustus ja heakskiit, siis Stricklandi jätab teiste arvamus täiesti ükskõikseks. „Vajadus oma tähtsuse tunnetamise järele on võib-olla tsiviliseeritud inimese kõige ürgsem instinkt.“ Kogukonnatoetus on paljudele, ka mulle, oluline. „Niidid, mis inimese ühiskonna külge seovad, on eriti tugevad.“ Stricklandil aga see tunnustuse vajadus puudub.
Strickland ei toeta oma pere, ta elab nagu poleks neid olemaski. Nii on tema naine sunnitud ise endale elatist teenima. Peagi selgub, et Mrs Strickland on loomult nutikas ja hea ärivaistuga, nii et tema loodud ettevõte hakkab hästi raha sisse tooma. Kummastav on arusaam kõrgseltskonnas: „… ise endale elatusraha teenimine on üks vääritu tegu.“ Üks õige leedi elab jõudeelu kellegi teise kulul. Küsimusele, miks Charles ta maha jättis, lõi naine legendi, et mees jooksis teise naisega Pariisi. See, et Strickland läks ära, et kunstnikuks hakata, oli naise ja ka üldise arvamuse jaoks liialt hoomamatu.
Raamatus on kaks äärmiselt vastuolulist tegelaskuju. Peale Stricklandi karmi natuuri on oluliseks tooniandjaks Dirk Stroeve, kes vastupidiselt Stricklandile on seltskondlik rõõmus hing, lihav, tervisest ja lõbusast olekust pakatav, kes iseenda andetuse suhtes on pime (ta maalib maitsetuid Itaalia vaikelu idülle), kuid teiste töid oskab eksimatult arvustada: „Ilu on midagi imepärast ja kättesaamatut, mida kunstnik vaid suurte loomepiinadega siit kaootilisest maailmast on üles otsinud.“. Dirki kohta lausub mina-jutustaja: „Missugust julma nalja küll suur ja vägev Loodus võib vahel heita, pannes ühte ja samasse inimesse nii vastakaid jooni.“ Siinkohal on mõeldud, et Dirki piiritu delikaatsus teiste suhtes vaheldub oma isiklikku ellu puutuva äärmiselt robustse ja labase väljanäitamisega. Dirk on nagu priske kloun, kellele on raske kaasa tunda tema hingepiinades, sest ta näeb nii kohutavalt koomiline välja. Dirki naine Blanche jätab mehe maha, et olla koos Stricklandiga. „Et ennast naerualuseks teha, peab väga suur ja avar hing olema.“ Punkt Dirki kasuks!
Aga tuleme Stricklandi juurde tagasi: „Loomu poolest tundlik ja vastuvõtlik, oli ta hoopiski ükskõikne kõige vastu, mis tundeid esile kutsus.“ Strickland sõi vaid näljatunde vaigistamiseks, ta oli pime igasuguste iluasjade ja mugavuse suhtes. Ta eksisteeris oma unistuste maailmas. Suhteid ei vajanud. Elas vaid energiast, mis ta tahtis lõuendile jäädvustada. Kuid kunagi polnud Strickland tulemusega rahul, ning õige pea kaotas huvi poolelijäänud tööde vastu. Pidevalt alustas uuesti puhta lõuendi ees. Mina-jutustaja võtab kokku Stricklandi Pariisi kuue aasta tööd: „… piinatud hinge vaevarikas eneseteostus.“ „Strickland püüdis kõigest väest vabaneda mingite ürgsete jõudude kütkeist.“
Nagu ikka, ei saa üle ega ümber armastuse teemast, sest see käib elu juurde, õigemini on mõtleva inimese loomusele omane. „Tegelikus elus on armastusel ainult episoodiline koht igapäevaste rähklemiste kõrval.“ Tuleb välja, et armastus on kõigest kirjanduslik sentimentaalne vale!  Laskem Stricklandil rääkida: „Armastus on nõrkus. Ma olen mees, ja vahetevahel on mul lihtsalt naist vaja. Rahuldust leidnud, mõtlen ma juba millestki muust. Et see soov minust üle on, vihkan ma seda, sest see närib mu vaimu.“ Ja veel: „Naistel on tähtis ainult armastus, nad on andnud sellele naeruväärselt suure tähenduse. Nad on valmis meid veenma, et armastus on kogu elu. Tegelikult on see üsna tähtsusetu asi. Teine asi on kirg, iha. See on loomulik ja tervislik nähtus. Armastus on nagu haigus.“ Sellega on kõik öeldud.
47-aastasena suundub Strickland Tahiitile, et ellu viia oma üksildase hinge unistus – näha kirgassinist merd ja avarust. Tema koduks saab Eedeni aiale väga sarnane maailmast eraldatud maatükk. Lopsakate troopiliste puude vahel on eluasemeks väike puulobudik. Tahiiti loodusel on väga intensiivsed lõhnad ja värvid. Polüneeslannast naine ei sega Stricklandi üldse. Ja ta saab naiselt, mis tal vaja on. Haigestunud leeprasse, jääb Strickland lõpu eel pimedaks. Enne surma jõuab mees eneseteostuseni: Strickland maalib oma toa seinad täis, teemaks on maailma loomine, ood inimkeha ilule, loodusele oma ülevuses ja julmuses, ürgsuses.
See on raamat, mis andis mulle palju mõtteainet. Kuigi näib, et ma jutustasin ümber terve loo,  jäi siiski nii mõndagi varjatuks, Teile avastamiseks. Ja kindlasti tekitab raamatu lugemine   oma mõtteid ja seoseid.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Friday, January 17, 2014

Nädala raamat: Ransom Riggs. Miss Peregrine`i kodu ebaharilikele lastele

Tegemist on fantastilise seiklusega, kus 16-aastane ärahellitatud nooruk Jacob avastab saladuse, mis on seotud tema vanaisaga. Raamatule annab lisaväärtuse fotogalerii, kus on kujutatud päris eriskummalise välimusega lapsi. Need fotod süvendavad seda kummalist, salapärast, pisut hirmutavat atmosfääri, mis jutustus tekitab. See raamat on minu jaoks üks viimase aja suuri üllatusi, sest ma ei osanud oodata säärast fantaasialendu.
Pärast vanaisa surma läheb Jacob koos oma isaga Walesi rannikule Cairnholmi saarele, kus asunud lastekodus vanaisa üles kasvas. Kui vanaisa oli väike laps, pääses ta ainsana oma perekonnast juutide hävitamise aktsioonist Poolas Teise maailmasõja ajal. Jacob soovib vanaisa minevikust rohkem teada saada, et mõista, miks vanaisa oli olnud selline kinnine mees, kes oli sageli ära tööreisidel. Kui Jacob oli 5-aastane, siis armastas vanaisa talle rääkida jutte koletistest ja ebatavaliste annetega lastest, kellega ta koos üles kasvas. Kui Jacob vanemaks sai, ning enam neid haldjajutte ei uskunud, siis vanaisa lõpetas nende lugude rääkimise. Kui Jacob jõuab Cairnholmi saarele ja uudistab ringi kunagise lastekodu varemete juures, selgub peagi, et vanaisa tondilugudel oli tõepõhi all…
See raamat on Ameerika kirjaniku Ransom Riggsi esimene ja seni ainus eesti keelde tõlgitud raamat.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Thursday, January 9, 2014

Nädala raamat: José Maria Eca de Quierós. Isa Amaro kuritegu

José Maria Eca de Quierós on portugali kirjandusklassik, kes kirjutas raamatu Isa Amaro kuritegu aastatel 1878-1879. Romaani tegevus toimub kirjaniku kaasajal. Võib öelda, et jutustuse olustik maalib silme ette samasuguse pildi nagu seda taotlevad Ladina-Ameerika ajaloolised kireseriaalid: voogavad alusseelikute kuhjad, paljastatud õlad, uhked soengud, palavus, lehvikud, provintsi idüll, tegelaste ohtrasõnaline muljetamine, lõunamaine temperament jne jne.
Peategelane, noor ülempreester Amaro armub imeilusasse neidu Améliasse. See, kuidas noor mees kirjeldab oma armsama kõige hurmavamaid füüsilisi omadusi, on viidud erootilise väljendamise täiuseni. Huvitav ja ka vabastav on avastada, et tolleaegne iluideaal oli palju lähemal rubenslikule lopsakusele kui tänapäeva riidepuu-kondibuketile. Naise käsivarred pidid olema täidlased, rind külluslik ning kuna kõik muud kehaosad olid riietega varjatud, siis ülejäänu jäi vaatleja enda fantaasia hooleks. Nii võis korra alusseelikute alt välgatanud valges sukas pahkluu esile kutsuda südant perutama ajava tundehoo!
Õnnetuseks on aga peategelaste armuliit keelatud, sest katoliku vaimulikel on range tsölibaadikeeld. See küll ei takista usuteenreid patustamast, peaasi, et kõik toimuks saladusloori katte all. See raamat on pigem tolleaegse Portugali ühiskonna kriitika kui lihtlabane lemberomaan. Kirjanik paljastab katoliku vaimulike silmakirjalikkuse ning kõlvatuse. Ta vastandab „paduusklikke“ inimestega, kes kirikust ja usust suuremat ei pea. Kirjanik laseb vaikselt kõlada ka revolutsioonilistel ideedel, mis ennustavad uut ühiskondlikku korda.
Raamatu maht on küllaltki muljetavaldav. Esimesed kakssada lehekülge ma võitlesin sooviga raamat pooleli jätta – tänapäevases kiires elurütmis on küllaltki piinarikas seda provintsivahtu lugeda. Aga kui raamatu selgroog sai murtud, läks tegevus juba päris huvitavaks, samuti hakkasin seda nii ainuomast jutustamise mahlasust nautima. Nii et varuge aega ja kannatust, lugemiselamus on garanteeritud!

Wednesday, January 8, 2014

XII Nukitsa konkurss lastele

Algab XII Nukitsa konkurss!
Võistlustules on 2012. ja 2013. aastal ilmunud algupärase lastekirjanduse esmatrükid.
Hääletuses osalevad kuni 16-aastased lugejad, andes ühe hääle kirjanikutööle (tekst) ja teise hääle kunstnikutööle (illustratsioonid).
Konkursil osalevate raamatutega saate tutvuda raamatukogu lugemissaalis kuni 20.veebruarini.
Maakonna hääletustulemused selguvad 1.märtsiks ning Nukitsa konkursi pidulik lõpetamine toimub 5.aprillil Eesti Rahvusraamatukogus Tallinna Raamatumessi raames.
Head hääletamist!

Thursday, January 2, 2014

Nädala raamat: Marcelo Birmajer. Abielumeeste lood

Raamat koosneb seitsmeteistkümnest novellist, kõigil teemadeks meeste-naiste vahelised suhted, sekka ka üleloomulike jõududega fantaseerimist, ning ka surmateema on paljuski sisse tembitud, sest see on paratamatu osa elust. Siin on nii abielu-stseene kui ka abieluväliseid seiklusi. Kirjanik on arvamusel, et suurem osa abieludest on sõlmitud teineteisega täiesti sobimatute inimeste vahel. Birmajeri jutustamise stiil on nõnda koomiline, võiks öelda, et naer läbi pisarate, sest teemad, mida ta puudutab, on ju samas kaunis valusad. Kuid Birmajeri sulest tulnud tekst lihtsalt ajab naerma. Vahel ei pea mitte seda elu nii tõsiselt võtma!
Toon välja kaks tsitaati, mis ajasid mind muhelema:
Jumal ei ole ebaõiglane: eranditult õnnelikke inimesi täis maailmas ei leiduks kohta kirjandusele.“
„… eks igaüks ole oma saatuse üle õnnetu, välja arvatud need õnnelikud inimesed, kes lepivad millega tahes.“
Praegusel kõledal ja külmal ajal on mõnusaks vahelduseks lugeda, kuidas Argentiinas saab soodsal aastaajal õues magada ilma tekita. Mul tekkis seos ühe teise Lõuna-Ameerikas aset leidva jutustusega – John Updike´i Brasiilia (vt. siinses blogis), kus on vägagi naturalistlikult kujutatud Brasiilia lõhnavat, troopilist loodust.
Abielumeeste lood on Argentiina kirjaniku esimene eesti keelde tõlgitud raamat.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle