Oli aeg, mil Eesti
meedias räägiti väga palju Sofi Oksanenist. Minul tekkis selle meediakära tõttu
sisemine tõrge selle soome autori vastu ning mõtlesin, et ma põhimõtteliselt ei
taha tema raamatuid lugeda. Aga igaks asjaks on oma õige aeg.
Kuna Soome kirjanduses
peetakse fenomeniks seda, et noored, 30-40-aastased naised kirjutavad
lähiajaloo rasketest peatükkidest jutustavaid ilukirjandusteoseid ja ma olen
päris mitmeid neid autoreid lugenud (vaadake siinses blogis varasemat
kokkuvõtet), siis nüüd tundsin, et minu teadmised jäävad lünklikuks just
seetõttu, et ma pole tutvunud Oksaneni stiiliga.
Nüüd sai see puudujääk
tasa tehtud. Ning pean tõdema, et mulle väga meeldisid Sofi Oksaneni kaks raamatut
Kui tuvid kadusid ning Puhastus. Peamine teema neis mõlemas on
võimu ja inimese suhe: millise valiku inimene teeb või on sunnitud tegema, et
ellu jääda.
Kui
tuvid kadusid keskmes on nö. kameeleonmees Edgar, kes
haarab igast väljakutsest, mis võiks talle edu tuua. Ta on kollaboratsionist,
kes muudab oma vaateid erinevate riigivõimude korra all, peaasi, et tal endal
hing sisse jääks ja et seda mammonat ikka koguneks, kuulsus ja edu kaasa
arvatud. Talle vastandub põhimõttekindel Roland, kes seisab vaba Eesti eest
ning on valmis oma vaadete eest surema. Kumb mees elus paremini hakkama saab?
Muide, raamatu pealkiri tuleneb peale ilmse sümboli tähenduse ka sellest, et
saksa ohvitseridele maitses tuvipraad …
Puhastus
jutustab paralleelselt kaks lugu: ajaloost teada Eesti okupeerimine ja neis
raskeis olus ellujäämine naise Aliide pilgu läbi ning ka ühe teise õnnetu noore
naise Zara elust, kes langes inimkaubanduse ohvriks 1990ndate alguses. Just see
viimane teema oma rõvedates kirjeldustes teeb selle raamatu lugemise nii jõledaks.
Õrnema hingega lugejale ei soovitaks.
Sofi Oksanenilt on
eesti keelde tõlgitud 4 romaani: Stalini
lehmad, Baby Jane, Puhastus ning Kui tuvid kadusid.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment