Ma arvasin, et see on
väga kurb raamat, kuid üllatusin. Ei oodanud nii ladusat stiili. Lugu on
tempokas, dünaamiline, lahe, humoorikad kõrvalepõiked või ülestähendused
peatükkide vahel. Raamat on täis löövaid lauseid, mis mind kõnetavad just sel hetkel,
ses ajas. Vaimukused á la „õhtud võivad
olla erilised ja ööd unustamatud, ometi lõpevad need täiesti tavalise
hommikuga.“
See on esimene loetud
raamat, kus autor teeb ise lehekülje lõpus tärniga eraldatud märkusi, kusjuures
täiesti triviaalseid. See paneb muhelema.
Veel näiteid: „…tuleb elada aastaid tühjuses, et mõista,
kui hirmutav võib olla ootamatu võimaluse avanemine.“
„Pealegi ei suutnud ta [peategelane
Nathalie] endiselt hetkes elada. Vahest
selles valu seisnebki: pidev kontakti puudumine käesoleva hetkega.“ (Nathalie
arutlus leinast toibumisel)
„Lõppude
lõpuks pole kindel, kas juhust üldse on olemas. Võib-olla kõnnivad kõik
inimesed, keda me kohtame, meie läheduses lakkamatu lootusega meid kohata?“ (Hahaa,
kas pole see arvamus ülipositiivne?!)
Raamatu põhjal on
valminud 2011.aastal film „Õrnad tunded“, peaosas Audrey Tautou.
Hetkel pole eesti
keelde David Foenkinose raamatuid rohkem tõlgitud. Ootan põnevusega lisa.
Siiralt Teile
lugemissoovitust jagades, Lagle
No comments:
Post a Comment