See on tore ühe õhtu
meelelahutus. Alguses on teema küll kohutavalt kurb, sest peategelane Diane
toibub abikaasa ja tütre surmast, aga ärge heitke meelt, sisu läheb küllalt
ruttu lahedamaks. Raamatu teeb nii toredaks see, et kirjeldatud karakterid on
multifilmilikult ühest äärmusest teise: hea-paha, ilus-kole. Võib-olla see
paras ports naiivsust ongi õige stiilivõte, kuidas nii raske isikliku leina
teema puhul raamat lugemisväärseks kirjutada. Minul oli ausalt öeldes küll
esimestel lehekülgedel tunne, et viskan raamatu käest, sest hakkan kurbusest
ulguma. Aga uudishimu, mis edasi saab, on elu edasiviiv jõud!
Raamat meenutab mulle
pisut samas sarjas (Punane raamat) aasta tagasi ilmunud samuti prantsuse
kirjaniku David Foenkinose jutustust Delikaatsus, sest ka too
naispeategelane leinab varalahkunud abikaasat. Mõlemad romaanid on lühikesed,
tegevuse kirjeldus on minimaalne, samas hoogne ja enne kui arugi saad, on
raamat otsas. Ning mulje lugemisest on üdini positiivne, hea ja kerge on olla.
Nii et lugemine kui teraapia vorm tõesti toimib, selleks peab ainult õige
raamat olema!
Teile lugemiselamusi soovides,
Lagle
No comments:
Post a Comment