Dora,
Dora
on 2012. aasta Soome olulisema kirjandusauhinna Finlandia nominent. Tegemist on
sõjaromaaniga, mis käsitleb Soomes nii valulikku teemat – sõjaaegset koostööd
Hitleri Saksamaaga.
Reaalne tegevus toimub
ühel autosõidul Lapimaa pakases. Speer läheb üle vaatama niklikaevandust
Põhja-Soomes. Jutustuse pearõhk on tegelaste meenutustel, arvamustel ja
unistustel.
Tegelaskujudest õhkub
omalaadi tarkust. Sõjaaeg teeb noored vanaks ning elukogenuks. Vaheldumisi
erinevates peatükkides mina-vormis jutustavad: Hitleri peaarhitekt Albert
Speer, tema isiklik sekretär Annemarie Kempf, soomlasest tõlk Eero ning saksa
mustkunstnik Himmelbau.
Kuigi jutustatud
sõjakoledused on kohutavad, leidub süžees ka helgemaid hetki, mis tunduvad
õuduste taustal lausa kümnekordselt kaunimad. Kirjaniku keelekasutus tekitab
aga naudingu. Kuidagi nõnda hea on seda teksti lugeda. Keele rütm ja lausestus
tekitavad omamoodi rammestuse ja õndsa oleku.
Ühesõnaga see on minu
viimase aja üks parimaid tekstinaudinguid. Kaotada end teksti sisse – see on
võimalik! Toon mõned katked. Laused on väga lihtsad, kuid jätavad oma jälje.
„Lõhnad on raskemad kui numbrid. Need jäävad sõõrmetesse ja ei lähe ära.
Neist ei saa mööda vaadata. Õnneks tapab kõva külm kõik bakterid, varjab aurud
ja lehad, jäätab need enda alla. Lumi ei haise.“
„Õppisin juba väikesest peast, et iga vaatamine ei ole nägemine. Ka pime
näeb, näeb seesmiste silmadega, ja need seesmised silmad on meil kõigil
nägevate silmade taga. Paljudel on nad lihtsalt väga tuhmid.“
„Olen alati teadnud, et külmus on üks armastuse vorm. Jahedaks
maskeeritud tunne on kõrvetav, seestpoolt kõrvetav, see on puhas tuli, valge
leek, põleb nagu salpeeter, nagu magneesium.“
Vaadake lisaks siinses
blogis varem ilmunud postitusi soome autorite sõjaromaanide kohta:
Heidi Köngäselt on Dora, Dora esimene eesti keelde tõlgitud
raamat.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment