Nädala raamat: Joel Haahtela. Kadumispunkt

Loomingu Raamatukogu on siinses blogis teenimatult vähe tähelepanu saanud. Nüüd kavatsen aga selle vea parandada. Valisin Joel Haahtela lühiromaani seetõttu, et olen varasemast ajast tema loominguga juba tuttav. Mulle meeldib tema stiil. Haahtela on iseenda kirjutamise kohta öelnud järgmised võtmesõnad: kompaktsus; poeetiline esteetika; komme jätta asju ridade vahele; leina ja kadumise tunne.

Meid kõnetab ikka see, mis tundub meile tuttavlik, sarnane meie oma mõttelaadiga. Mulle tundub, et mingist hetkest alates meie hinged enam ei arene, me ei õpi enam midagi uut, vaid edasise lugemisega kinnistame meis endis juba tekkinud seoseid. Või mõtestame enese jaoks lahti mõtteid, mis meis on olnud olemas juba algusest peale kuid nad on olnud varjatud.

Haahtela kohta on öeldud, et ta raamatud kõnelevad kõik ühte lugu: peategelane on oma elus jõudnud kriisiseisundisse, kus ta adub, et vanaviisi enam elus edasi minna ei saa ning kus ta peab tavaliselt ellu viima mingisuguse reisi ja selle läbi iseendas selgusele jõudma. Nii on ka lugejaga: ma tunnen ära selle, mis on mulle hingelähedane ning taas uut raamatut lugedes tahan ma seda tuttavlikku vana emotsiooni uuesti kogeda.

Toon paar mõttekatket, mis annavad aimu Haahtela napist, segadusseajavast stiilist:

„… unistused kaovad hetkel, kui need valjusti välja öeldakse.“

„… et asjad vaid juhtusid, et neid ei saanud eriti palju mõjutada, et maailm oli ja tuli vastu ja sellega pidi leppima sellisena nagu see oli; et igaüks oli üksinda, ja polnud teist võimalust, kui tõusta hommikul üles, panna riidesse, astuda tänavale, käia kindlal sammul teiste seas, vaadata, kuhu see viib.“

Soome kirjanikult Joel Haahtelalt on eesti keeles ilmunud neli romaani: Liblikakoguja; Elena; Täheselge, lumivalge ning Kadumispunkt.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle