Jutustus on kirjutatud
päevikuvormis. Kodumaalt kaugel elav mees märgib üles päevaseid juhtumisi,
meeleolusid, meenutusi olnule. Tihtipeale on ülestähendused napid, palju jääb
ütlemata. Samas paneb see minu fantaasia tööle. Paljutähenduslikuks saab sõna,
tunne.
Kodumaal traagilise
sündmuse läbi elanud mehe lugu koorub lehekülgedel lahti tasapisi. Lugemise
protsessis on aega, sõnade reastuses on avarust, õhku. Toon sellest nauditavast
tekstist välja mõningad tsitaadid, mis panid mu hinge helisema:
„Hommikutes on midagi õndsat, midagi, mida päev ei ole jõudnud veel ära
rikkuda.“
„Tuleb lihtsalt leppida, et on päevi, kui pimedus valdab mõtteid ja omaenda
tühisus paljastub. Aga on ka helgeid päevi, mis kerkivad esile nagu päikeses
säravad mäetipud. Neis päevades on imelist kergust ja siis tundub kõik maailmas
olevat lähemal, lausa pihus.“
„Kujutan ette, et olen teel, kuigi see on hoopis kõrval olev rong, mis
liigub.“
„On inimesi, kes tulevad üha uuesti meie ellu, üha uuel kujul, aga
siiski alati sellesamana. Nad tuletavad meile meelde seda, mis on läinud ja
mida on siiski veel igal sammul olemas.“
Soome kirjanikult Joel
Haahtelalt on varem eesti keeles ilmunud romaanid Elena, Kadumispunkt ja Liblikakoguja.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment