Kui tunnete, et teie elus on viimasel ajal elutervest huumorist vajaka jäänud, siis on see raamat just see õige, mis tõstab tuju. Ma arvan, et raamatu edu võtmeks on autori sõnakasutus. See lihtsalt ajab naerma esimesest leheküljest peale kuni loo lõpuni välja.
Niisiis, elus nii
mõndagi näinud ja kogenud saja-aastane vanahärra ronib vanadekodu aknast välja,
et põgeneda ees-seisva uhke juubeli tähistamiselt. Nimelt on talle vastukarva
vanadekodu sisekorra reeglid. Järgnevalt näeme, mis sekeldustesse ta satub ning
ma võin vihjeks öelda, et tegemist tuleb kohvritäie raha, laipade ning ühe
elevandiga. Kui saja-aastane saab mahti hetke puhata, siis pajatab ta suure
heameelega oma uutele sõpradele ohtraid seiku oma värvikirevast eluloost (olgu
mainitud, et vanadekodus viibis ta enne põgenemist vaid kolm-neli kuud).
Allan Karlsson (nii on
saja-aastase nimi) on seigelnud pea kõikidel mandritel ning kohtunud päris
mitmete kurikuulsate riigipeadega. Siin võib teatavat sarnasust näha Forrest
Gumpi seiklustega. Erinevus on selles, et rootslane Karlsson on väheke
intelligentsem kui oma šokolaadikarpi kiindunud lihtsameelne Forrest.
Mind paneb imestama,
kust küll on kirjanik oma fantaasia võtnud – no sellist sündmuste suppi ikka
annab välja mõelda! Tuleb välja, et lähiajaloo poole sajandi tähtsamad
poliitilised sündmused on teoks saanud rootslase Karlssoni mõningase sekkumise
tulemusena, sellest aga ajalugu vaikib …
Rootsi kirjanikult
Jonas Jonassonilt on eesti keeles ilmunud kaks romaani: Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus (Rootsis on 2014.
aastal valminud ka samanimeline film) ning Kirjaoskamatu,
kes päästis Rootsi kuninga.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment