Mai on aasta ilusaim
kuu. Loodus tärkab raginal. Iga päevaga on ilm aina rohelisem. Kohati on isegi
tunne, et uuestisündi ja valgust on liiga palju, hinge ei mahu korraga nii suur
kogus ilu! Seetõttu olen eriliselt tänulik mõnele vihmasele pärastlõunale, kus
saab hetke puhata. Siis on hea üks õhem raamat kätte võtta ning meelel lasta
minna uitama. See raamat ei tohiks olla sisult raske, pigem kerge ja
meelelahutuslik. Aga eks see oleneb ka tujust, milline lugemise soov parasjagu
on.
Sel nädalal sattus
mulle näppu miss Marple´i lugu eesti moodi. Ühes väikses alevikus on mõned
aastad tagasi kaks tüdrukut kadunud ning keegi ei tea, mis neist on saanud.
Ajaloolane, mitmeid mõisaraamatuid koostanud Ana tuleb kohalikku mõisahäärberit
vaatama ning imestab, et üks kaaraken lossi fassaadil on lohakalt kinni
müüritud ning seda on tehtud üsna hiljuti. Uudishimu võtab võimu ka tänu alevikus
levivatele kuulujuttudele majas elavate inimeste kohta – need on kummalised, kinnised
ja ebaviisakad inimesed ning keegi ei tea, millega nad tegelevad või kes nad
on. Südikas proua Ana hakkab niisiis aleviku elus „sorkima“, et ses
müsteeriumis selgust saada.
Eesti kirjanikult Hinge
Kaljundilt on avaldatud neli romaani: Surres
janusse põlvini vees; Lõhkine; Printsessi mõrv Koluvere lossis; Kinnimüüritud aken. Oma vennast
kirjanikust Tõnis Lehtmetsast on Hinge Kaljund kirjutanud kaks raamatut: Minu vend Tõnis ning Ühest iidsest muusikast sai külakene Luusika.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment