Kevad on suurepärane
aeg luule lugemiseks. Ma tunnen, et suudan praegu keskenduda vaid lühivormile.
Aina õue kipub meel, üha tärkavat loodust ning linnulaulu tahan kõigi meeltega
aduda. Luule on hea abivahend endas seda taassünni rahutust pisutki stabiliseerida.
See kord valisin kodule
õige lähedal toimetava kirjamehe. Põline põltsamaalane Heldur Lääne on
avaldanud neli luulekogu: Esimesed oksad
lõkkesse; Lühidalt ja kasinalt; 3 kogu: Varesejalad valgel paberil. Ilus
elu. Kaugelt kostab kevadet ning Roosa
maailm. Viimasest raamatust teengi väikese kokkuvõtte.
Heldur Lääne teemade
maailm kätkeb endas põhiliselt argist olmeluulet. Ta kirjeldab päevaseid
toimetusi, tööelu, rahamuresid jms. Läbiv teema on inimene kui sotsiaalne loom –
me elame oma kultuuriruumis kindlate tavade ja normidega. Selle argise
askelduse alt aimdub iseolemisekriis: kes ma olen neis töödes ja tegemistes? miks
ma üldse töötan ja rassin? Kirjanik puudutab ka moraali ja õigluse küsimusi, omal
kohal on ühiskonnakriitiline satiir.
Teisalt on Lääne
loomingus esindatud ka lembeluule, mis pehmendab pisut seni kujunenud argist ja
ratsionaalset pilti. Kogumiku pealkiri Roosa
maailm on ilmselge irooniline vihje meie kombele mõningaid ilminguid siin
elus vaadelda läbi illusioonide prisma. Ehk on vahel ka roosasid prille vaja?
Toon siinkohal ühe
luulenäite:
siis ahmida võid kõike,
kasvab esimene lehekene
lõpeta kõrvalepõiked.
Kaljuservast varbad lahti
vast tiivad avali nüüd vea,
kas on sul lendamiseks mahti
või pidevat kukkumist juba lennuks pead.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment