Nädala raamatu rubriik teeb pausi

Kuna silme ees terendab puhkusekuu, siis võtame aja maha, et hinge tõmmata ja päikesepatareid laadida. Järgmine Nädala raamatu postitus tuleb 8. augustil. Raamatukogu uksed on aga uuesti lahti juba 29. juulil.
Seniks ilusat suve ning ikka mõnusaid jõudehetki raamatute seltsis!

Nädala raamat: Lars Saabye Christensen. Poolvend

See on hullumeelne tekst! Kirjanikul on pöörane stiil, kohati küüniline, samas kirjeldustes lopsakas ja suursugune. Raamat haarab endasse juba esimestest lehekülgedest! See on ühe perekonna lugu läbi nelja sugupõlve.

Peategelaseks on noor poiss nimega Barnum, kes erineb teistest oma lühikese kasvu ning kummalise nime poolest. Joodikust isa tavatses Barnumile öelda: „Oluline ei ole mitte see, mida sa näed, vaid see, mida sa arvad, et sa näed.“

Teksti on palju, sisu on palju (norrakad peavad seda raamatut Nobeli auhinda väärivaks suurteoseks) – noppisin välja mõned tsitaadid, mis mõjuvad maagiliselt.

„See oli vaikus, mis paneb kassid värisema tükk aega enne vihma.“

„Kui ma magan, on see vaid teistsugune viis oodata.“ (Barnumi vana-vana-vanaema ootab igavesti oma kaduma läinud peigmeest koju.)

„Ja väide, nagu parandaks aeg kõik haavad, ei pea paika. Aeg kivistab haavad lahtiseks armiks.“

Autor kirjeldab pärast Teist maailmasõda sündinud lapsi: „… rahu lapsed, silmarõõmud, kuldne sugu, kes ei koge kunagi sõda, nad kasvavad heaolus, millest neil lõpuks villand saab ja mis neilt mõistuse röövib, nad pööravad sellele üleküllusele mõneks ajaks selja ja naasevad looduse rüppe, et siis hiljem kaotatu taas tagasi võita veelgi suurema lausõgimisega eraelu rootsi laua ääres.“

Lars Saabye Christensenilt on eesti keelde tõlgitud novellikogu Oscar Wilde´i lift ning kolm romaani: Poolvend, Modell ning Maskeraad.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Nädala raamat: Philippe Delerm. Väikesed naudingud

Võib öelda, et õnn peitub pisiasjades. Oskus märgata end ümbritsevat elu ja leida igas tibatillukeses seigas positiivsust teeb meist õnnelikumad inimesed. Ma olen kogunud kokku sedalaadset filosoofiat kandvad raamatud, mis mulle riiulitel silma jäid. Peale esiletoodud prantslase Philippe Delermi teose on veel häid näiteid nii meilt kui ka mujalt:

Maeve Haran. Vaht Cappuccinol ehk kuidas väikesed rõõmud võivad su elu päästa

Fay Weldon. Mis teeb naised õnnelikuks

Kätlin Kaldmaa. Õnn on otsuse küsimus ehk need asjad, mida üks ema oma tütrele õpetada ei jõudnud

Kersti Rea. Delirio Amoroso

Pühapäeva hommikud, puhtad linad, kalendermärkmiku täitmine, uus ajakiri, vanaema nipid, värskelt niidetud muru hõng, linnulaul, tähtede vaatamine, küünalde süütamine ja palju muud argipäevast on vaid mõningad näited, mis seonduvad väikeste naudingutega. Armastagem elu ja iseend!

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Nädala raamat: Jan Beltran. Jumala poolt hüljatud

Võib öelda, et selle jutustuse peategelane on Portugali pealinn Lissabon. Autor annab lühikestes novellettides ülevaate linna ajaloost, kultuurist ja inimestest. Kõige tähtsamaks peab Beltran ilmselt lissabonlasi ja nende hingeelu ehk täpsemalt fado ja saudade-kultuuri. (Fado – nukker ballaaditaoline laul. Saudade – üksildus, igatsus, nukrus, mälestus rõõmust. Raskesti tõlgitav termin väljendab tunnet, mis on üks portugali keele ja kultuuri võtmekontseptsioone.) Raamatu peatükke ühendab ühe vana mehe Maussad` lugu, kelle noorusaeg langeb 1950ndatesse.

Ma arvan, et see raamat on kõigi inimeste meelislektüür, kes on kunagi käinud Portugalis ja oma südame jätnud Lissaboni tänavatele. Mina kaasa arvatud. Nii tuttav tunne tekkis, sest minagi olen jalutanud Bairro Alto kitsukestel tänavatel ning kogenud Alfama linnaosa värvide-lõhnade ja tuules lehviva ihupesu mängu. Lissabon on rajatud seitsmele mäekünkale ning linna panoraami saab imetleda hiiglase mõõtu Kristuse kuju Cristo Rei vaateplatvormilt.

Kuigi Jan Beltran on eestlane, on ta aastaid elanud Hispaanias ja Portugalis ning tema raamatute inspiratsioon sünnib lõunamaise päikese all. Tema stiilil on teatavaid sarnasusi minu hispaania lemmikautoriga Carlos Ruiz Zafon. Ehk siis neil on olemas see maagiline jutustamise anne, kusjuures mitmed laused omandavad aforismi-mõõtme. Ma tahan neid ikka ja jälle uuesti üle lugeda. Toon mõned näited raamatust Jumala poolt hüljatud.

 „Olevik on põgus hetk, tulevik igati küsitav ning kindel saab olla vaid minevikus.“ (Vastab Massaud` armastatu Manuela isa soovitusele abielluda ainult rikkasse ja lugupeetud perekonda kuuluva pojaga.)

Isevalitseja Salazar: „Minu ainuke varandus on vaikus, mitte ookeanilainete müha, mis ei tähenda veel, et ma merd ei armastaks. Armastan, muidugi armastan – kuid läbi aknaklaasi ja vaikuses.“

 „See on Lissabon! Varjatud hingeelu salapärane maailm.“

 „Poeet on petis, täiuslik oma töös, oskab teeselda valu, tõelist valu kannab sees.“

„Normaalsus on imbetsilne ja steriilne illusioon.“

„Lissaboni rajamisel oli Jumal olnud kas õel või saamatu.“

„Kui elu keerab selja, siis jäta ta rahule, lase tal minna!“

Jan Beltranilt on ilmunud peale raamatu Jumala poolt hüljatud veel Hispaaniast ja Barcelonast inspireeritud jutustused La mala vida ehk neetud elu, Nora ning Barcelona reisikiri Mässav Barcelona.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Nädala raamat: Amélie Nothomb. Jahmatus ja värinad

See raamat heidab kiirpilgu jaapani ühiskonda. Ma sain teada, kuidas Jaapanis kasvatatakse tütarlastest naised ja poistest mehed, mida neilt oodatakse ja mida kindlasti ei tohi teha. Jutustuse autor on belglanna ning ta räägib oma kogemusest töötades ühes Jaapani suurfirmas. Lugu on üles ehitatud äärmiselt koomiliselt, mul on raske uskuda, et need äpardused töökohal ka tõesti juhtusid. Minu lääne-maailma mõttelaadist küllastunud aju sisse ei mahu hommikumaa kultuurikontseptsioon. Aga see ei tähenda, et ma ei suuda nautida teksti, mis on nii vaimukalt esitatud. Liiatigi siiski eurooplasest autor! (see oli nüüd küll naljaga öeldud!)

Belgia kirjanikult on eesti keeles ilmunud kokku neli raamatut: Jumala lapsepõlv, Jahmatus ja värinad, Armastuse sõda, Sinihabe.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle