Nädala raamat: Lauri Räpp. Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis

Siin on äratundmist põlvkonnale, kelle lapsepõlv möödus 80ndate nõukaajas ning puberteet langes noore taasiseseisvunud riigi mässulistesse algusaastatesse.

See raamat on nõukaaegse kõverpeegli-huumori kontsentraat. Siin kaante vahel on koos kõik kõnekeelsed väljendid, mis ma olen nõukaaja kohta kuulnud: alates paljudest võitudest (vähevõitu, sitavõitu, kallivõitu) kuni võtmisslängini välja (hommikuti viiliti ja õhtuti tinutati). See, et me kõik oleme neid väljendeid kuulnud ja neist suurepäraselt aru saame, tähendab, et me oleme pärit ühest kultuurist, me mõistame teineteist! Sellist äratundmisrõõmu (ikkagi inimene!) on see raamat otsast lõpuni täis.

Mulle meeldib, et autori lapsepõlvemälestused saavad alguse eelkõige värvidemälust: rukkikollane, kvartslambi violetne jne. Niimoodi värvide kaudu hakkame end ümbritsevat maailma tajuma.

Ettevaatust, raamatu lõpulood ei kannata eriti trükivalgust, kuid on kahtlemata veidralt koomilised lugeda.

Raamatus peituvad arvukad QR-koodid viivad lugeja muusikalisele teekonnale läbi kahe aastakümne. See muusikaelamus on juba iseenesest oma nostalgiahetkedega nii võimas, et varjutab sõnakunsti.

Nii mõnigi meist võib tasahilju südamepõhjast ohata: Jummel küll, olid alles ajad! Ei selle kordumist küll enam taha. Oluline on mäletada, mis on olnud, et hinnata seda, mis on praegu.

Lauri Räpilt on varem ilmunud reisiraamat See ei ole minu Kuuba.

Teile lugemis- ja muusikaelamusi soovides, Lagle