Hispaania kirjanik
Javier Cercas toob meie ette Hispaania Kodusõja ühe kurikuulsama tegelase, fašistliku
partei Falangi asutajaliikme Rafael Sanchez Mazase elukäigu.
Alati on olemas
inimesed, kes pole kunagi sõda näinud, kuid tahavad sellest kirjutada ning
samuti on olemas inimesed, kes on sõdinud ning ei taha sellest rääkida.
Raamat on jagatud kolme
ossa. Esimene, sissejuhatav kolmandik tutvustab mina-jutustajat ehk siis kuidas
läbikukkunud kirjanik/töötav ajakirjanik uurib raamatu tarvis 60 aasta taguseid
sündmusi ning kuidas ta maadleb raamatu tuuma väljamõtlemisega. Teine osa on
tõsieluline jutustus ajaloolisest isikust endast keskendudes Mazase pääsemisloole
ühest mahalaskmisest Kodusõja ajal. Kolmas osa näitab meile, et kirjaniku
tõlgendus ajaloost hakkab omamoodi elu elama. Kuidas too lugu elab autori hinges
edasi. Just raamatu lõpupuändi pärast tasub see lugemine ette võtta. Me elame
täpselt nii kaua kuni viimane inimene, kes meid mäletab, on surnud.
Ühesõnaga, Salamise sõdurid on raamat sellest,
kuidas kirjutada üht kehva jutustust. Autori eneseiroonia on vast olulisemgi
kui muu sisu.
Toon lõpetuseks ühe
keeruliselt sõnastatud tsitaadi, mis on ehe küünilisuse näide: „Ja sellel hetkel, unetuse petliku, kuid
rabava selgusega, nagu inimene, kes uskumatu juhuse läbi ja juba otsimisest
loobununa (sest kunagi ei leita seda, mida otsitakse, vaid seda, mis tegelikkus
pakub) leiab osakese, mis on puudu terviklikust mehhanismist, mis on võimetu
täitma funktsiooni, milleks ta välja on mõeldud.“
Salamise
sõdurid on hispaania kirjaniku Javier Cercase esimene eesti
keelde tõlgitud raamat.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment