Nädala raamat: Carlos Ruiz Zafón. Tuule vari

Ma ei oskagi öelda täpsemalt, mis žanri raamat Tuule vari on. Küll on ta väga mahukas teos. Oma viiesajal lehel jutustab kirjanik väga paljudest tegelastest. Kui kord see raamat on sind enda külge köitnud, siis jutustuse painest ei saa vabaks ka mitte raamatut läbi lugedes ning käest pannes. Süžee ja tegelased tulevad veel pikka aega mu mõtetesse ja ka unenägudesse. Ma lugesin selle raamatu läbi pisut rohkem kui aasta tagasi ja ma võin öelda, et see oli mu parim lugemisvara 2011.aastal.
Tegelaskujusid on palju, selles mõttes on raske järge pidada, kuid süžeeliinid jooksevad kõik kokku. See raamat on nagu ämblikuvõrgu niidistik. Ma garanteerin, et igav küll lugedes ei hakka! Teoses on suur annus müstilisust, õudu, ängi, needust ning muidugi ka kurb armastuslugu, mis kõik kruvib pinget ja hoiab huvi kõrgel kuni loo lõpuni.
Tegevus toimub 20.sajandi alguse Barcelonas ning tolleaegse linna kirjeldus tõi mu mõtetesse definitsiooni „sünge romantism“. Kirjaniku meelest on talvine Barcelona ääretult rõske, külm ja sünge paik. See paneb meid, põhjamaa-inimesi, küll irooniliselt turtsatama, aga eks peab nõustuma, et jäine niiskus ja kütmata ruumid on talvel lõunamaades probleemiks. Lisaks autori kirjeldused ühe perekonna langenud hiilgeaegadest ning nüüd lagunevast needusega kaetud häärberist panid mind mu ühel suvisel reisil Barcelonas jalutades seda maja otsima. Ja tõepoolest, kõndides Barcelona vanadel kitsastel tänavatel, mis pidevalt roomavad ülesmäge, võib kergesti end mõtelda raamatus kujuteldavasse maailma.
Carlos  Ruiz Zafonilt on eesti keelde tõlgitud ka teine raamat, Ingli mäng. Teema on üsna analoogne Tuule varjuga, isegi osad tegelaskujud on samad. Ka tunne on samasugune. Ajaliselt toimub Ingli mängu tegevus varem kui Tuule varjus, aga ühte teise järjeks pidada ei saa, nad on siiski eraldiseisvad raamatud omaenda looga, mis sest et mõned kõrvaltegelased on samad. See sai nüüd üsna segane kirjeldus. Ma tahan öelda, et minu jaoks konkreetne lugu ei oma tähtsust, vaid see „sünge romantismi“ tunne, mida ma ahmin lugedes sisse, on kuidagi nii nauditav. Ma olen otsinud teist autorit (ilmselt peab see olema lõunamaine kirjanik), keda lugedes kogeks umbes sama tunnet, kuid pole seni leidnud. Äkki oskate mind aidata? Aga niikaua tuleb pikisilmi oodata järgmist eesti keelde tõlgitavat Carlos Ruiz Zafoni raamatut.
Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle