Kui te soovite oma tuju
tõsta mõnusa külahuumoriga, siis Jaan Mikweldti uus romaan sobib kui rusikas
silmaauku. Raamatu esimene lause häälestab teid täpselt õigele lainele: „Päike lõõskas, nagu makstaks talle selle
eest preemiat.“ Iga natukese aja tagant tõin ma lugedes kuuldavale
naeruturtsatusi, sest naeru on paraku väga raske tagasi hoida.
Niisiis, vanaema Alma
juurde maale saabuvad terveks suveks neli õitsvas noores eas lapselast.
Omavahel aasimist jätkub hommikust õhtuni nagu ka traktoriga kavalere, kuulsaid
kirjanikke ja terve rida kontvõõraid, kes juhuslikult maakohta satuvad.
Mikweldtil on mõnus
komme atmosfääri loovalt muhedaid iseloomustavaid sõnapaare ning ütelusi korrata,
näiteks: „see tore traktoriga noormees“;
„kadus kui keravälk“; „jäi ilma kui peni pehmest leivast“.
Jaan Mikweldtilt on
varem ilmunud kaheosaline kunstmuinasjuttude kogumik Sõna jõud ning kolm romaani: Anonüümkirjad;
Minevikust olevikku ning Kass, koer ja kaks õde.
No comments:
Post a Comment