See polegi nii kole õudusjutt kui esmapilgul kaanepilti vaadates arvasin. 13-aastane poiss mõtleb välja koletise, et hakkama saada oma ema haiguse ning koolikiusamisega. Raamat saab uskumatult kiiresti läbi ning peategelane teeb läbi positiivse arengu nagu ikka noorsooromaanides. Siinkohal ma siiski kahtlen, kas üks keskmine 13-aastane noorsand loeks selle raamatu vabatahtlikult läbi ning saaks veel loo mõttele pihta. Pigem ainus kommentaar, mis poisi suust võiks tulla, oleks: „lahe koletis!“. Aga võib-olla ma alahindan teismeliste teravat mõistust.
Aga miks ma sellest
juttu teen? Mulle tundub, et see hulgaliselt lasteraamatu-auhindu võitnud teos
on pigem täiskasvanu arusaam, milline üks lasteraamat peab olema. Seda loevad
ka teised täiskasvanud ning nõustuvad, et just sedalaadi kirjandust peaksid
teismelised lugema. Raamatus on kaunis emotsionaalsed pildid, mis suurendavad
jutustusse sisseelamist ning annavad juurde võimsa efekti, mida ainult
illustratsioonid teha suudavad. Nii et kõik on olemas, et last raamatu juurde
meelitada.
Paraku ei saa mina
rääkida ühe teismelise noore vaatevinklist, vaid ikka lähtudes oma kogemusest
ja maitsemeelest. Võin tõdeda, et jutustus on hästi lugejale edasi antud, loo
lõpus tuli mõni pisar silmist pühkida ning paar päeva sain raamatust tekkinud
mõtteid ja emotsioone läbi seedida.
Kui
koletis kutsub on ameerika kirjaniku seni esimene
eesti keelde tõlgitud raamat.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment