Vaikuse
hääl
on Jaan Tätte mõtisklusraamat. Ta räägib igipõlistest tõdedest, mis käivad
inimeseks olemisega kaasas. Me kõik teame neid tõdesid. Kuid aeg-ajalt on hea
neid siiski uuesti üle lugeda, meenutada, oma mõtteid korrastada. Küsida
endalt, kas ma elan ikka nii nagu mu hing ihkab.
Raamat saab nii ruttu
otsa, tekib tahtmatult tunne, et ma hakkan nüüd algusest peale lugema. Ja siis
jälle. Õigemini ma jätangi selle raamatu omale käeulatusse, vahel on hea seda
sirvida ja kogeda äratundmisrõõmu, mis Tätte sõnad (õigemini universaalsed
aegade algusest teada tuntud tõdemused) minus tekitavad.
Noppisin Tätte tekstist
välja mõned laused, mis jäid eriliselt mu meeltes helisema. Siin on mõned
näited.
„Inimeseks olemisel on korraga üks hea ja üks halb asi – me teame, et me
sureme. Ja me ei tea, miks me siin oleme.“
„Üksildustunne tähendab vajadust iseendaga kokku saada, mitte teistega.
Üksildane oled sa siis, kui sa ei tunne oma sügavat tuuma. /…/ Sa oled väsinud
pealiskaudsusest.“
Oleme kõik kuulnud
ütelust, et aeg parandab kõik haavad. Ega ikka ei paranda küll. „See võib aeg-ajalt ununeda, peitu minna, aga
armid jäävad elu lõpuni.“ Küsimusele, kas hingevalust on vaja vabaneda,
vastab Tätte nii: „Kui tahad elada elusat
elu, siis hingehaavad on selle pärisosa.“ Tätte arvab, et need haavad
teevad inimese rikkamaks. Meie kogemused kujundavadki meid erilisteks ja
omanäolisteks.
Jaan Tättelt on varem
ilmunud kahe raamatu jagu näidendeid ning üks laulutekstide kogumik.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment