Siin on midagi
huumorisõpradele. Täpsemalt määratledes on tegemist naeruga läbi pisarate.
Peategelase, 30ndates eluterve mehe Judd Foxmani elu kisub vägisi rööbastelt
maha: ta avastab oma naise armuafääri ja too kolmas pool pole keegi muu kui
Juddi ülemus. Nii on Judd ühtäkki kodutu, töötu ning lahutuse ootel. Et asjad
saavad alati hullemaks minna, sureb tema isa ning terve perekond koguneb
nädalaks ema majja juutide kombal leinanädalat šivat läbi viima.
Ja juhtuma hakkab nii
mõndagi selles düsfunktsionaalses perekonnas. Judd nendib: „Mingil hetkel kaotad sa pildi oma tegelikest
vanematest; sa näed lihtsalt hunnikut minevikku ja lahendamata probleeme.“
Lisaks pulbitseb pinnale vendade vaheline vana vaen. Nii on nädal täis
teineteise aasimist, pereliikmete vigade kallal närimist, mõttes omaenda
probleemidega heitlemist. Kuid selle nädalaga saab paljugi selgemaks. Judd
mõistab, et ta igatseb oma isa, armastab kõiki pereliikmeid ning tasapisi
saavad kõik suhted klaaritud.
See raamat ei ole Teie
jaoks, kui Teile ei sobi must huumor. Lisaks on raamatus ohjeldamatult sigimiskirjeldusi
(nii reaalseid kui ka kujuteldavaid) ja ka väljendusi, mis paiknevad meie
ühiskonna sündsuspiirist allpool. Vähem pepsid lugejad saavad aga kindlasti
suure kõhutäie naerda ning kauba peale tõdemuse, et on kaugelt hullemaidki
perekondi kui see, kuhu ise saatuse tahtel sündisin.
Ameerika kirjanikult on
Siia teid jätan esimene eesti keelde tõlgitud
romaan. Raamatu põhjal on eelmisel aastal linastunud ka samanimeline Hollywoodi
film, mida ma pole kahjuks veel näinud, aga kindlasti on mul plaanis seda vaadata.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment