See on variatsioon
teemal Armastus kestab kolm aastat. Olen lõpmatul hulgal lugenud prantsuse
tänapäeva autoreid (Camille Laurens Närviline
romanss, Jean-Philippe Toussaint Armastajad,
Frédéric Beigbeder Armastus kestab kolm
aastat, Jean-Marc Parisis Enne, siis,
pärast, Michel Houellebecq Võitlusvälja
laienemine), kel kõigil näib olevat ühine arvamus, et elu on nautlemiseks
mõeldud, mitte kohustusteks. Kui arm tuhmub, on paras aeg õnne ja armastust
otsida järgmise inimese juurest. Üksi elamine on pigem vabatahtlik soov. Aga
kuna puudub soov end siduda ja elu argipäeva ebameeldivustega kokku puutuda,
siis on ju tegelikult kaunis paratamatu, et paljud 30ndates noored elavad üksi.
Florian Zeller laseb
oma peategelasel Nicolas´l arutleda selle üle, et vanasti lapse saamine liitis
peret. Tänapäeval on tendents lahkuminekule suurem just siis kui laps on veel
mähkmetes. Kuna lapse eest hoolitsemine võtab suurema osa ajast, siis hakkab
mehe-naise omavaheline kokkuhoidmine lagunema. Nicolas arvab, et kuna tema
põlvkond pole kokku puutunud sõja ega muude raskete katsumustega, siis ainsad
kriisid, mis tänapäeva noored läbi elavad, ongi vaid suhetega toimetulekus.
Seda raamatut lugedes
ei jäänud minusse head tunnet. Maad võttis kõikehalvav küünilisus. Autoril võib
ju õigus olla. Aga see pole kindlasti maailmavaade, millesse ma uskuda tahan.
Parem kõnnin silmad-kõrvad kinni oma ilmaruumis, kus olen kõige välise eest kaitstud.
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment