Nädala raamat: Haruki Murakami. 1Q84

Selle ulmesugemetega romaani tegevus toimub 1984. aasta Jaapanis. Aomame on pealtnäha korralik noor naine, treener spordiklubis, kuid rahulik fassaad peidab endas vägagi omanäoliste oskustega palgamõrtsukat, see on „amet, mis nõuab erialast võimekust ja väljaõpet“. Küünilise ellusuhtumisega naine on aga sisimas lootusetu romantik: tema kõige väärtuslikum mälestuskild on, kui ta 10-aastaselt hoidis samavanal poisil kord käest kinni. Oma eluks ja tegutsemiseks ammutab naine jõudu sellest karskest ja süütust armastusest, mis ilmselt ei saa kunagi reaalsuseks.

Tengo on noor matemaatikaõpetaja, kes vabal ajal kirjutab romaane. Matemaatika on tema jaoks loomulik ja lihtne nagu hingamine: „Mõnikord on mul hirm, et kui ma liiga kaua arvude maailmas viibin, muutun ma nähtamatuks.“ Aga küsimuse peale, miks ta kirjutab, vastab Tengo: „Kirjutades üritan ma enese jaoks ümbritsevat maailma loogilisemaks muuta.“

Sündmused hakkavad arenema, kui kirjandusajakirja peatoimetaja Komatsu teeb Tengole ettepaneku ühe noore tüdruku Fukaeri romaan „Õhunukk“ paremini ümber kirjutada, et see siis muudetud kujul kirjandusauhinnale esitada. Kui selline pettus peaks avalikuks saama, tuleks sellest muidugi suur skandaal. Komatsu ajendiks on üks kinnisidee: ta tahaks oma elu jooksul vähemalt ühe suurteose avastada ning selle kandikul lugejate ette tuua. Nii ta leiab, et „Õhunukul“ on potentsiaali, kuid ainult parandatud kujul. Originaalil on sisu hea, aga teostus vigane. Tengol on aga võimed teos tehniliselt paremini ümber kirjutada. Teos „Õhunukk“ on kõige edasise liikumapanev jõud.

Aomame avastab ühel hetkel, et asub paralleelmaailmas: „Mingil ajahetkel lakkas see maailm, mida mina tean, olemast või taandus kuhugi tagaplaanile ning asendus uuega. /…/ Minu teadvus kuulub endiselt vanasse maailma, kuid mina ise viibin juba uues maailmas.“ Ta nimetas selle uue maailma 1Q84 (sellest siis ka teose pealkiri). Aomame tuletab meelde, et üks taksojuht hoiatas teda: „Kõik ei ole alati nii, nagu pealtnäha paistab. /…/ On ainult üks reaalsus.“

Miks see raamat mind nii jäägitult haaras? Ma leidsin, et mulle meeldivad nii Aomame kui ka Tengo meelelaadid ja mõttekäigud. Samas nii vastandlikud natuurid, tundub et nad mõlemad leidsid vastukaja minu hinges. Ning iseenesest süžee, kus kahte noort inimest tõmbab teineteise poole, kuigi nad pole täiskasvanueas kordagi kohtunud, on niivõrd kaasahaarav! Toon välja kaks tsitaati, mis loodetavasti annavad teile sest raamatust mõnusa maigu suhu:

Aomame küsis endalt sageli, mida tähendab olla vaba: „Isegi kui sul õnnestub ühest puurist põgeneda, siis kas ei satu sa niiviisi lihtsalt teise suuremasse puuri?“

Tengo: „Ma olen tõenäoliselt väga suure ringi teinud. See Aomame-nimeline tüdruk on alati – kuidas nüüd öeldagi – minu teadvuse keskmes olemas olnud. Tema on see, kes minu eksistentsile kaalu annab. Kuid sellest hoolimata, - või siis just nimelt selle tõttu -, et ta minu keskpunktile nii lähedal asub, ei suutnud ma väga kaua aega ära tabada, kui oluline ta tegelikult minu jaoks on.“

Raamat on jaotatud kahte ossa. Teine jagu lõppes just sellise koha peal, kus mõlema peategelase saatus jäi õhku rippuma. Ma olin nii pettunud, et lõpplahendus jäi puudu. Vaatasin siis Wikipediasse, ja ennäe, kolmas osa on ka olemas! Aga eesti keelde pole seda veel tõlgitud. Ootan kannatamatult järge!

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle