Nädala raamat: Timur Vermes. Ta on tagasi

See on nii pööraselt halvav satiir, et niidab jalust juba esimestel lehekülgedel! Tekib mõte, et kust kirjanik küll oma fantaasialennule inspiratsiooni saab! Aina naljakamaks ja jaburamaks mõte läheb! Hitleri enesetapust on möödas 66 aastat, kui ühel soojal suvepäeval lööb Hitler silmad lahti: „Ma teen metoodilise kokkuvõtte informatsioonist, mis mul on: ma laman maas. /…/ Üks lind liigub puuoksade vahel, sädistab, laulab. Mõne jaoks on see vaid märk heast tujust, aga selles ebamäärases olukorras, sõltudes igasugusest informatsioonist, olgu see nii vähene kui tahes, võib looduse ja igapäevase ellujäämisvõitluse tundja järeldada, et kohal ei viibi ühtki röövlooma. /…/ Vaenlane paistab puhkepausi pidavat.“ Kirjanik annab kunagise sõjaroimari iseloomu ja mõtteviisi edasi täpselt nii nagu me oleme harjunud läbi ajaloolise kirjanduse Hitlerist mõtlema: metoodiline korraarmastaja ja fanaatiline nats.

Hitleril tuleb aga rinda pista tänapäevase ühiskonnaga. Nii mõndagi on 60 aastaga maailmas muutunud. Näiteks kuidas hakkama saada tänapäevase infovooga. Tavaline uudistesaade on üles ehitatud nii, et lisaks uudistelugejale näidatakse teleriekraanil ka liikuvaid tekstiribasid kõikmõeldava muu infoga: kellaaeg, börsi kurss, õhutemperatuurid maailma eripaikades jne: „Tekkis tunne, nagu saaksid informatsiooni otse hullumajast.“

Ühel pärastlõunal jälgib Hitler koolist väljuvaid õpilasi: „Mitmeid poisikesi suutsin ma kindlaks teha, samavanuseid tütarlapsi aga ei paistnud üldse olevat. Need, kes hoonest väljusid, olid kas põhikoolieas või siis juba täiesti sünnitamisvõimelised.“ Tütarlaste riietusest: „Noored naised olid igatahes väga keha rõhutavalt riides ja signaliseerisid ühemõtteliselt, et otsivad partnerit ühise perekonna loomiseks.“ Noorte kombest kõrvaklappe kanda: „Printsiip oli lihtne ja paistis liigagi hästi toimivat – mõned nendest noortest õpilasi meenutavatest tegelastest vaatasid ringi säherduse vaimse säästlikkuse pilguga, et pea võimatu oli ette kujutada, millist ühiskonnale vajalikku tegevust nad ühel päeval küll suudavad sooritada.“ Selliseid tähelepanekuid muutunud maailmast võib veel ja veel tuua.

Õige pea jääb Hitler telemeestele silma ning talle eraldatakse meelelahutusprogrammi  koomikuna eetriaega. Hitler võtab sõna Saksa ühiskonna probleemsetel teemadel: ta sarjab Saksamaal elavaid välismaalasi (konkreetsemalt türklasi), naisi ja demokraatiat. Ja siis läheb ajakirjanduslik skandaal veerema. Kas on ikka eetiline telepildis näidata juudiroimari paroodiaid? Kas see on üldse huumor? Jne jne. Nagu ikka, on arvamusi seinast-seina. Kuid külmaks ei jäta see Hitleri kehastaja kedagi.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle