See on ühe suhte lugu,
jaotatuna (koos)elu olemust tähistavateks märksõnadeks, iga sõna eraldi lehel,
sissekanded suhteliselt napid. Tegemist on mõnusa ühe õhtu lugemisega.
Lehekülgi keerates koorub lahti ühe mehe ja naise kooselu alates tutvumisest,
kokkukolimisest kuni argipäeva pisiasjadeni ning mõtisklusteni armastuse üle.
Paljud laused on nagu maksiimid, tuleb soov neid ikka üle lugeda. Toon mõned
näited.
Kui õige tähelepanek
truudusetuse kohta: „Arrears, maksuvõlg:
Minu truudus oli sama läbimõtlemata kui sinu vääratus. Kõigist asjust, mis ma
arvasin, et saavad valesti minna, ei oodanud ma kunagi seda. „See oli viga,“
ütlesid sa. Kõige julmem oli aga see, et viga tundus olevat minupoolne – et ma
sind usaldasin.“
Suhte olemus on hirm: „Ma ei tea kunagi, mida sa tegelikult tahad,
kas ma saan seda sulle pakkuda või olen ma juba lootusetult hiljaks jäänud.“
See on häälestus eesseisvaks kaotuseks, armastuse surmaks.
Huvitav seos: „Exacerbate, ärritama: Kui ma ei eksi, olid
sinu täpsed sõnad: „Sa muutud liiga emotsionaalseks.““ Vahel võib liigne
emotsionaalsus pigem kahju teha.
„Püüd
armastusest kirjutada on lõppude lõpuks nagu tahta sõnaraamatut panna elu
esindama.“
Naljakas, aga tõsi: „Obstinate, jonnakas: Vahel on see nagu
võistlus: kes on põikpäisem – kas armastus või sellesse sattunud kaks
tülitsevat inimest?“
Vaimukas: „Rapprochement, hea läbisaamine: Mäletan,
kuidas mu vanaema ütles: „Enne, kui glasuuri peale paned, peab kook maha
jahtuma.““
Armastust ei hakka
kirjanik defineerima („Ma ei hakka isegi
üritama.“), kuid siinkohal seostub mul üks teine raamat (Joel Haahtela. Elena), kus peategelane nendib, et armastus on elu: ma elan, järelikult ma
armastan! Nii lihtne see ongi.
Teile lugemiselamusi
soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment