Nädala raamat: William Nicholson. Emamaa

Ütlen kohe ära, et see on üks ilus armastuslugu, mis puges mulle tõeliselt hinge. Tegevus algab Teise maailmasõja ajal ning jutustab järgnevast kaheksast aastast, mil noortest inimestest kujunevad välja isiksused. Sõda jätab Edile, Larryle ja Kittyle hinge armid igaveseks.

Larry, kelle rikas perekond on korraldanud poisile ohutu sidemehe ameti sõjaväe staabis, läheb lihtsõdurina rindele kuuldes, et Kitty, kellesse ta armunud on, abiellub tema parima sõbra Ediga. Esimeses lahingutegevuses aga halvab hirm Larry ja ta mõistab, et ta saab surma: „Larry leiab, et ta ei kardagi surma, see on lihtsalt veel üks asi, mis juhtub. Sa arvad, et juhid ise oma elu, aga tegelikult ei saa sa teha muud, kui võtta tänuga vastu kõik, mis tuleb.“

Millegipärast raamatu alguses sümpatiseeris Ed mind väga, nojah eks ikka seetõttu, et ta osutus Kitty väljavalituks. Aga mõnda aega lugenud sain aru, et Larry on see õige peategelane, sest tema elukäigust ning tema mõtetest on rohkem juttu. Larry esindab headust, valgust siin ilmas, Ed on pimeduse, kurjuse varjudes.

Jutustuse aeg läheb edasi ülikiiresti, alles oli peatükk lahingutegevusest, järgmine peatükk jutustab, kuidas Ed on 3 aastat vangis, kirjanik peatub sel väga lühidalt. Fookuses on pigem elu pärast sõda.

Raamatu alguse stiil, peategelaste aeg enne tõsist sõjategevust on kirjeldatud kaunis naiivselt nagu Larry, Ed ja Kitty ise olidki – kogenematud 20-aastased noored, kes üle kõige ihkavad tantsu ja tralli. Tegelaste vanemaks saades muutub ka kirjaniku väljenduslaad küpsemaks, nukramaks, ka trööstitumaks, sest eluraskused vajutavad oma pitseri.

Kitty räägib oma elust Ediga: „Tunneme, et me pole tegelikult üldse kuigi palju väärt. Mõtleme, et meil pole kellelegi midagi pakkuda. Ja siis on see üks inimene, kelle peaksime õnnelikuks tegema, aga me ei saa isegi sellega hakkama.“ Ed on palju ära ja Kitty on õnnetu.

Larry arvab, et tema elu ülesanne on maalimine. Ta tahab endast midagi inimkonnale anda. „Kuni Larry on maalimisse süvenenud, pole tal ei unistusi ega kahetsust. See ongi maalimise rõõm – viis, kuidas see võimaldab tal põgeneda oma ebakindla olemuse eest ja elada hoopis teises maailmas.“ Kõigil inimestel on oma deemonid, kellega võidelda. Elud on erinevad ja probleemid on erinevad, aga raskustunne, hirm nurjumise ees on sama.

Üks vana prantslane ütles Edile tema tööreisil mööda Prantsusmaa veinimõisaid: „Kõigil inimestel on loomulik soov otsida oma elu mõtet. Nad ihkavad tähendust, armastust ja korrapära.“ Ta arvab, et Ed on hea inimene kurjas maailmas. Ainus õige tee on siinsest mateeriast, oma kehast vabanemine. Ed nõustub sellega, leides vastuse küsimusele, miks ta ennast oma elus nii halvasti tunneb, et ta peab oma aistinguid alkoholiga päevast-päeva tuimestama.

Raamatu lõpulehekülgedel leiab Larry selle tõdemuse, mida ta on kogu oma teadliku elu otsinud: “Armastus on headus. Armastus tähendab seda, et inimesed on üksteise vastu head.“

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle