Nädala raamat: William Somerset Maugham. Üksnes minu enda rõõmuks

Üksnes minu enda rõõmuks on kogumik William Somerset Maughamile kuulunud ja tema kodu seintel rippunud maalidest. Juurde on kirjanik lisanud piltidele alltekste, selgitusi, kuidas mõni teos on temani jõudnud, kuidas konkreetne taies teda kõnetab. Ta on ka kirjeldanud koomilisi seiku, mis on antud maaliga seotud. See on pilguheit kirjaniku elule linnu-lennult: alates noorusajast, mil Maugham 18-aastase üliõpilasena riputas oma üüritoa seinale ühe nädalalehe värvilise reproduktsiooni ning lõpetades pärast mitmeid Pariisi ja New Yorki reise oma elusügises, mil kirjaniku villa Prantsusmaa Vahemere rannikul Cap Ferrat´s pea iga sein on kaunistatud suurepäraste ja kallihinnaliste maalidega.

Kahtlemata pidi kirjanikuhärra olema varakas mees, kui näiteks Cap Ferrat´s elades enne Teise maailmasõja puhkemist oli tema palgal tosinkond töölist, kes suurt maja ja veel suuremat aeda korras hoidsid (sellest saab lugeda Maughami autobiograafilises raamatus Rangelt isiklik). Siinses kogumikus on aga Maugham nii võluvalt öelnud oma rahalise olukorra kohta: „Aeg möödus. Siis lavastati õnneliku juhuse tõttu Kuninglikus Teatris üht minu näidendit /…/ ja sellel oli suur edu. Sellele järgnesid teised näidendid, kerged komöödiad, mille tulemusena sain oma tagasihoidlikul moel kaunis rikkaks.“

Maughami maalikogu on luksuslikult mitmekülgne. Tänu toimetaja asjatundlikele ääremärkustele eristasin järgmiseid kunstivoolusid: kubism, fovism, impressionism, postimpressionism, ekspressionism. Kogus on portreid, natüürmorte, maastiku- ja linnavaateid, teatripilte, abstraktseid töid. Kirjanikust endast on raamatus kaks portreed, kuigi Maughamit on jäädvustatud lõuendile arvukaid kordi (nagu ta ise nendib: „Kunstnikud on pidanud mind kannatlikuks modelliks.“) Raamatu esikaanel on Edouard MacAvoy maalitud Maughami portree. Teine raamatus eksponeeritud kirjaniku portree on Marie Laurencieni stiilinäide. Ent too portree pole kuigi sarnane Maughami füüsilise välimusega. Mitte et kirjanikuhärra oleks nurisenud, temale pilt meeldis. Kunstnik ise tõstatas selle teema üles ja vastas ka ise, miks portreed ei ole kuigivõrd sarnased modellidele: „Pean teile ütlema, et ma ei hooli sellest mitte kuraditki.“ Marie Laurencien´iga on seotud üsnagi koomiline vahejuhtum, mida kirjanik kirjeldab. Kunstnik käis kord Maughamil külas ning tunnustas meest oma nelja teose ülesriputamise eest sama suursuguselt nagu Maugham oleks ise pildid joonistanud. Taas kord jääb mul sõnadest puudu, et edasi anda täpset mõtet, mida kirjanik tahab öelda, nii et ma tsiteerin: „… ma leidsin, et Marie Laurencien`i avameelne vaimustus oma piltidest on liigutav.“

Rääkides vaimustusest oma töödesse, Maugham kirjeldab, kuidas ta sai tuttavaks Henry Matisse´iga, kes oli sügavalt andunud oma joonistustesse ning Maugham nendib: „… olin elanud piisavalt kaua, teadmaks, et kunstnik, ükskõik millisel alal ta ka ei tegutseks, kaldub kergesti nägema oma loomingus palju rohkemat kui seda näevad kõrvaltvaatajad.“ Oskan tuua sellele tõdemusele hoopis vastupidise näite: lugesin mõni kuu tagasi tänapäevase prantsuse kirjaniku Michel Houellebecq romaani Kaart ja territoorium, kus kunstikriitikud omistavad kunstniku tööle suuremat tähendust kui autor ise. (Vt. blogi 14.juuni postitust.)

Toon välja veel mõningaid märkmeid, mis mul mõne pildi seletusega seostusid. Kui Maugham viis koju Fernand Léger´i teose Pariisi katused (pilt XIII), siis täheldas ta, et tema kokk jääb tihtipeale pilti hüpnotiseeritult vaatama. Küsimise peale oskas kokk vaid vastata: „See ütleb mulle mingisuguseid asju.“ Ma leian, et kirjanikuhärra kokk nägi sel kubistlikul pildil tervet rida pliite ja muid köögimasinaid! Vähemalt mina seal küll katuseid ei näe!

Aja möödudes said Maughami villa seinad Cap Ferrat´s tuba toa haaval pilte täis. Kirjaniku viimane ost oli Stanislas Lépine´i Jõestseen (pilt XXXV) Ta paigutas selle suure maali magamistuppa nii, et näeb seda hommikul ärgates ja ka siis, kui õhtul silmad suleb. Maughami viimane lause pildiallkirjas kõlab nii: „Pärast seda ei ole ma kunagi enam ühtegi pilti ostnud.“ See tõdemus mõjub nii armsalt lõplikult, nagu oleks ring täis saanud, rahu on jõudnud hinge!

Mina, kes ma olen kunstivõhik ning toetun vaid oma isiklikule maitsele, minu lemmikuteks siinses kogumikus on avarad maastikumaalid (pildid VI, XX, XXIV, XXX), need kõik on impressionistide Philip Wilson Steeri, Eugéne Boudin´i, Pierre-Auguste Renoir´ ja Alfred Sisley stiilinäited. Ning kui juba jutt lemmikutele läks, peale selle, et kogumiku nimi Üksnes minu enda rõõmuks on nii tore pealkiri, mis mind kohe esimesel hetkel kõnetab, tahan välja tuua oma lemmiklause, millega Maugham siinses raamatus alustab päris mitmeid tekste, see on: „Aeg möödus.“ Kirjanik, kes on nii palju kirjutanud ja sadadele karakteritele elu andnud, tema sulest see tilluke fraas tähendab ometi nii palju!

Maalide kogu Üksnes minu enda rõõmuks on lummav reis kirjaniku eluteele, kuid kahetsuseks on pildiallkirjad nõnda lühikesed. Tahaks veel lugeda ja veel! Siin peab küll pöörduma kirjaniku teiste raamatute poole, mida õnneks eesti keelde tõlgituna leidub külluslikult! Uudishimu rahuldamiseks sobib hästi Rangelt isiklik, sest see on kirjaniku oma elul põhinev märkmetekogu. Kunstnikuhinge valgustab hästi romaan Kuu ja kuuepenniline, kus Maugham on kirjutanud Paul Gauguini traagilisest elust. Siin blogis on varem ilmunud artikkel Maughami romaanist Kangelane, vt. 5.aprill.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle