Romaani peategelane on
tagasihoidlik, viisakas, silmapaistmatu tossike Futh, kes läheb pärast lahutust
nädalaks reisile. Kummastav on, et tema abielu saab otsa samavanuselt, nagu ta
isalgi, kui Futhi ema neid hülgas. Kordub sama käitumismuster, kuigi Futh ei
leia, et oleks oma isa sarnane. Vastupidi, isa iriseb ja heidab ette Futhile
kõiksugu asju, milles poeg on ebapädev, saamatu. Samas kumab väga tugevalt välja
isa ja poja oleku ja väljenduste sarnasus: Futh tundub olevat sama tüütu ja
pedantliku iseloomuga nagu ta isagi, kellele ema kord ütles: „Tead, kuidas sa mind tüütad.“
Ema lahkumine, kui Futh
oli poisike, jättis Futhi hinge armi kogu eluks. Nii jääb ta eluks ajaks hinges
naisi võrdlema oma emaga. Futhi naine Angela ütles väga sageli mehele: „Ma ei ole sinu ema.“
Esimest korda loen
raamatut, kus peategelane raamatu edenedes ei saa mulle sümpaatseks. Miks siis
üldse lugeda? Selle raamatu teeb eriliseks lõhnade kirjeldamine. Futhil on
tähelepanuväärne võime tunda ümberringi igasuguseid lõhnu. Ta töötab keemikuna
sünteetiliste lõhnaainete tootmises. Kõik olulised hetked tema elus seostuvad
erinevate lõhnadega. Raamatule annab see pidev lõhnade ülestähendamine hoopis
teistlaadse tunnetuse, erilise lugemiskogemuse.
Lahutusest toibumiseks
võtab Futh ette reisi Saksamaale, valides samasuguse marsruudi, mis ta koos
isaga poisikesena läbis pärast ema lahkumist. Hiljem põletas Futhi isa kõik
naise asjad ära. Futhile jäi emast mälestuseks vaid tema lõhnaõlipudeli
hõbedast ümbris, majakas. Futh kannab seda alati endaga kaasas, taskus. Majakas
on läbi romaani võimas sümbol.
Kirjanik kasutab
huvitavat stiilivõtet: ta kirjeldab korduvalt üht Futhi mälestust lapsepõlvest,
iga kord lisades midagi uut, mis varem varjatuks jäi, avades uusi tähendusi,
arusaamisi.
Raamatu lõpetab väga
kummaline puänt. Aga rohkem ma Teile jutustada ei saa!
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment