Nädala raamat: William Somerset Maugham. Rangelt isiklik

Kui tavaliselt saab raamatutest lugeda kirjanike fantaasiavilju: romaane, jutustusi, siis Rangelt isiklik on märkmed William Somerset Maughami oma elust kindlalt määratletud ajaperioodil, kuuludes pigem esseistika valdkonda.

Rangelt isiklik on muljed ja mälestused elust vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist ning viieteistkümnest esimesest sõjakuust ehk kuni 1940. aasta sügiseni, mil Maugham lahkus Suurbritanniast läbi Lissaboni New Yorki.

Kirjanik tutvustab oma elu Vahemere rannikul Prantsusmaal Cap Ferrat`s. Ta kirjeldab oma suurt villat avara aia ja tosinajao teenijaskonnaga ning kuidas arvukad sõbrad käisid tema juures suvitamas enne sõda. Kuidas nad koos tennist mängivad, jahiga merel sõidavad, ujuvad – see on elu nagu oleme harjunud lugema Maughami ilukirjandusteostest. Tuleb välja, et ta ise elas samamoodi nagu tema tegelaskujud. Kust ikka kirjanik oma ainest ammutab, kui mitte oma kaasajast ja oma ümbruskonnast, millega ta on harjunud.

Kuid sõja puhkemisega kogu senine elukorraldus muutub. Toon välja ühe tsitaadi, mis minu arvates näitab hästi sõjaalguse meeleolusid. Maugham räägib oma tuttavast kirjanikust: „Nagu ma taipasin, oli ta lasknud ennast rindele saata patriotismist ja ehk ka mõnest heroismiimpulsist, ja, nagu see kirjanikega tihti juhtub, ei olnud ta kunagi aru saanud, kui suur kuristik haigutab tegelikult fakti ja väljamõeldise vahel.“

Sõja puhkedes pakkus Maugham oma teeneid Informatsiooniministeeriumile ning tal paluti kirjutada mitmeid artikleid Prantsusmaast sõja ajal ning selgitada välja, millised on prantslaste hoiakud oma Briti liitlaste suhtes. Maugham leidis, et prantslaste arvates ei võtnud britid sõda küllalt tõsiselt. Prantslased ei olnud rahul Briti sõdurite käitumisega, näiteks kui nad marssides laulsid rõõmsaid lorilaule ning õhtuti kohvikutes liig palju alkoholi pruukisid.

Alguses kirjutas Maugham artikleid Prantsuse eluolu kohta sõja ajal, hiljem Inglismaal elades tegi ta samalaadse arvamusseeria ka inglaste olukorra kohta. Koomiline on lugeda Maughami ülestunnistust: „Ma olen väga vilets ajakirjanik.“ Ta leiab, et triviaalsete igapäevaste artiklite kirjutamine on ebahuvitav ning see võttis kole palju aega. Samas soovis ta kasulik olla, kuid nentis: „Ma olin nagu tsirkusekoer, kelle trikid kindlasti meeldiksid publikule, kuid keda on väga raske programmi sobitada.“

Maugham on sõjaaegsete meeleolude kaardistaja, ta räägib palju poliitikast. Näiteks arvustab ta riigijuhtimist kui veel Chamberlain oli Inglismaa peaminister: „Kuulsin paljusid inimesi ütlemas, et ta oli nina püsti ajanud, et ei võtnud kuulda enam mitte kellegi nõuandeid.“

Maugham analüüsib, mis põhjustas Prantsusmaa kokkuvarisemise 1940. aasta suvel. Ta leidis, et juba enne Pétaini valitsust langes Prantsusmaa elanikkonna moraal ning see minnalaskmise meeleolu aitas omakorda kaasa Prantsusmaa hävingule. Ilmselt prantslastele mõeldes pani Maugham kirja ühe oma kuulsaima lause: „Kui mõni rahvus hindab midagi oma vabadusest kõrgemalt, siis ta kaotab oma vabaduse.“

Pärast Prantsusmaa langemist 1940. aasta suvel ja Pètaini asumist valitsusjuhi kohale tuli käsk, et kõik Briti kodanikud peavad Prantsusmaalt lahkuma. Etteteatamise aeg oli äärmiselt lühike: juba järgmisel hommikul kell 8.00 pidi Maugham olema Cannes`i kail, kaasas üksnes käsipagas, tekk ja toidumoon kolmeks päevaks. Kui sellele Inglismaale suunduvale laevale Briti kodanik ei lähe, riskib ta interneerimisega.

Tol hommikul mahtus kahe puusöe-laeva peale 1300 inimest. Nii suure rahvahulga transportimisel puusöetolmust mustadel laevadel olid muidugi ekstreemselt halvad hügieenitingimused. Ka toitu hakkas nappima, toiduratsioon läks päev-päevalt väiksemaks. „Oli veider näha naisi järjekorras seismas, taldrik või tühi konservikarp räpaste käte vahel, aga sõrmused sõrmedes ja pärlikaelakee kaelas.“

Nädal aega kestis reis Gibraltarisse ning kõige hullemaks ja hinge laastavamaks tingimuseks oligi mustus. Isegi pidev hirm, et laev võiks saada torpeedotabamuse, polnud nii hull kui mustus. Gibraltaril saadi korraks laevast välja, et end pesta ja tagavarasid täiendada, ning ülejäänud reis Inglismaale oli pisut talutavam. Kokku kestis laevasõit 20 päeva!

Inglismaal jätkab Maugham sõjaeluliste artiklite kirjutamist. Seetõttu oli tarvis maal ringi sõita ja sõjaväega seotud paiku külastada, nende lubade saamine oli aga mõnevõrra keerulisem kui Prantsusmaal: „Seal /Prantsusmaal/ olin ma olnud väljapaistev Inglise kirjanik, kellele tuli anda kõikvõimalikud soodustused; Inglismaal olin ma lihtsalt üks nendest neetud autoritest, kes tuli segama inimeste tegemisi.“ See on Maughamil huvitav tähelepanek, kuidas kahes erinevas riigis suhtumine kirjanikesse nii kardinaalselt eristub. „Prantsusmaal austatakse kirjanikku ning mõeldakse, et tema arvamused on väärt kuulamist, samal ajal kui Inglismaal suhtutakse temasse aga kahtlustavalt ning sellele, mida ta ütleb, ei omistata suuremat tähtsust.“

Vastupidiselt prantslaste kohta leiab Maugham, et 1940. aasta suvel on brittide moraal kõrge, täis teotahet ja energiat. Näiteks võib tuua vabatahtliku organisatsiooni Kodukaitse, tsiviilteenistuse. Inimesed täitsid neid kohustusi lisaks oma päevatööle. Kodukaitse valvas sildu, raudteed, sadamaid, et tulla toime vaenlase (nö viienda kolonni) sabotaažikatsetega. Ning neid vabatahtlikke oli palju!

See on hämmastav, kui kiretult räägib Maugham ajast, kui õhurünnakud Londonile algasid. Esimest korda loen, et inimesed ei lasknud end päevastest rünnakutest segada, töötati edasi, inimesed ei vaevunud varjendeisse minema. Suured kauplused sulgesid häire ajal küll uksed, kuid väikesed poed ei katkestanud oma äritegevust. „Kui õhurünnakud muutusid sagedasemaks, oli mõnikord raske otsustada, kas kuuldud sireen oli õhurünnaku algust või selle lõppu kuulutav.“

Ent kui sakslased alustasid öiste õhurünnakutega, siis läks elu mõnevõrra ebameeldivamaks. Õhutõrjesuurtükkide põhjustatud lärm oli nii kõrvulukustav, et Maugham läks magama varjendisse. Õhuhäire lõpu signaal kõlas tavaliselt kella viie ja kuue vahel varahommikul, misjärel kirjanik läks tagasi oma tuppa, et magada kuni hommikusöögini.

Maugham kirjeldab öiseid väljaskäimisi äärmiselt külmavereliselt: „Eemalolevates piirkondades oli raske öösiti taksot saada, ja tänavatel käia oli väga ebamugav, mitte ainult pähe kukkuda võivate pommide tõttu, vaid ka õhutõrjemürskude lõhkemisel kõikjale langevate šrapnellikildude tõttu.“

Muidugi purustuste suurenedes oli meeleolusid mitmeid, alates närvivapustustest kuni fataalse valmisolekuni: kui minek, siis minek. Kuid Maughami tähelepanekute põhjal andis pommitamine ja pidev hädaoht inimestele juurde hoopiski elujõudu: „nad tundsid mõnu põnevast elust segastel aegadel, ja nad naersid nii enda kui üksteise üle.“

Täpsemalt saate Maughami arutelusid ja mälestusi raamatust Rangelt isiklik lugeda aga ise ning nautida kirjaniku meisterlikku kirjeldamisoskust ja sõnaseadmise kunsti.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle