Nädala raamat: Carlos Ruiz Zafon. Taeva vang

Kuigi Taeva vang on Ruiz Zafoni kolmas raamat samade tegelaskujudega sarjas, kus tegevus toimub eelmise sajandi esimese poole Barcelonas, on see raamat parim sissejuhatus kirjaniku loodud möödunud aegade ängistavasse maailma. Ruiz Zafonil on imepärane jutustamise oskus, mida ilmselt tõlkija Kai Aareleid pole lasknud tõlkes kaduma minna. Oskuslikult valitud sõnad hoiavad mind lugedes nagu nõiduse kütkes. Taotluslik raamatu atmosfäär – müstiline, kummastav, hirmutav, painav, samas lootust andev – otsekui naelutab tugitooli ning enne ei saa raamatut käest panna kui põnevusloo lahendus on käes.

Taeva vangi saab lugeda iseseisva raamatuna. Kuid kui Teile kirjaniku stiil on meeltmööda, siis olen ma kindel, et Te ei suuda vastu panna vihjetele, mis Taeva vangis viitavad kirjaniku kahele esimesele raamatule. Näiteks David Martin, vangistatud kirjanik, kes kõigub oma vaimses ärkvelolekus nii ühel- kui teiselpool selget mõistust, on kirjaniku teise raamatu Ingli mäng peategelane. Ruiz Zafon jätab Taeva vangis õhku rippuma küsimuse, kas David Martin võib olla Daniel Sempere (Tuule varju ja Taeva vangi peategelane) päris isa. Mul tekkis nüüd meeletu soov Ingli mäng teist korda läbi lugeda, sest ma ei mäleta enam eriti sisu ning kaks aastat tagasi lugedes jäi tegevusest nii mõndagi arusaamatuks, mis toimus unes, mis ilmsi.

Taeva vang lõppeb teadmisega, et Danieli ema surma eest vastutav mees on pääsenud karistuseta. See tähendab, et kirjanikult on raudselt oodata ka neljandat raamatut.

Ruiz Zafon on kirjanik, kes ei ammendanud end oma esimese raamatuga Tuule vari (vt. siin blogis 11.01.2013). Ingli mäng annab edasi sama tulise hinge nagu esikromaangi. Taeva vang on võrreldes esimese kahe raamatuga lihtsam, lühem, aga tunne, jutustuse kirg on sama.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle