See on raamat ajast,
kuidas inimese vaated ja mõtted muutuvad vanemaks saades. Barnes on oma
väljenduses napp ja selgepiiriline. Ta jutustab loo noorpõlvekallimast, suhte
untsuminekust ning oma kooliaegsete sõprade eludest kaugenemisest pärast parima
sõbra enesetappu. Ning kuidas nüüd, 40 aastat hiljem, tolle noorpõlve kallima
ema pärandab talle enesetapu sooritanud sõbra päeviku, kuid too ekskallim
keeldub päevikut mehele andmast. See vallandab mehes ununenud mälestuste
taasläbielamise ning üldise tagasivaate oma elule, kokkuvõtvalt ta oma
sõnadega: „Mida teadsin mina elust –
mina, kes ma olin elanud nii ettevaatlikult? Kes ei olnud võitnud ega kaotanud,
vaid lihtsalt elul sündida lasknud? Kel olid olnud tavalised auahned unistused
ning kes liigagi ruttu oli leppinud sellega, et need täide ei lähe? Kes hoidus
haiget saamast ning nimetas seda ellujäämisoskuseks?“
Barnesil on paar lemmik
sõna, mida ta õige tihti kordab, et luua vajalikku õhustikku, näiteks: Ärevus. Suur ärevus. Nostalgia. Kahetsus.
See klapib minu veendumusega, et sõnas peitub jõud. Ja kui tekstis, liiatigi
veel napis tekstis korrata piisavalt tihedalt teatud sõnu, siis on nende mõju,
tunnetus hulga sügavam.
Teose lõpus on puänt,
millele autor vihjab juba jutustuse esimesel leheküljel: „… see, mis lõpuks meelde jääb, ei ole alati seesama, mille
tunnistajaks me oleme olnud.“
Huvitav oli Barnesi
„teooria“ jagada naissugu kaheks: on selgepiirilised naised ja on naised,
kellest õhkub salapära ning nad jäävadki salapärasteks. Ning et see on esimene,
mida mees naises tajub, see siis kütkestab või ei. Huvitav lähenemine!
Barnes võrdleb
teismeiga küpse täiskasvanu eaga: „Aga
aeg… kuidas aeg meid algul aheldab ja hiljem hämmeldab. Me arvasime, et oleme
küpsed, kui tõeliselt olime vaid kaitstud. Me kujutlesime, et vastutame, kui
tõeliselt olime argpüksid. See, mida me realismiks nimetasime, osutus viisiks
kõrvale hoida, selle asemel et näkku vaadata. Aeg… andke meile vaid aega ning
meie kõige toekamad otsused osutuvad võdisevaiks, kindlad veendumused põgusaks
uiuks.“
Lõpetuseks veel üks
autori tsitaat: „Mõnikord ma mõtlen, et
elu eesmärk ongi lepitada meid sellega, et me kord sellest paratamatult ilma
jääme – visalt meid murdes, tõestades, kui pikka aega see ka ei võtaks, et elu
pole pooltki seda, milleks teda kiidetakse.“
Äärmiselt mõtlemapanev
lugemine!
Teile lugemiselamusi soovides, Lagle
No comments:
Post a Comment