Rõõmsaid jõulupühi!

Õrna lumevaibaga

tuli talv ja kattis maa.

Kiirelt meie poole teel

saani peal ka jõulumees.

Jõuluvana, tule tuppa,

sooja ahju poole rutta!

Proovi meie jõuluroogi

ema tegi piparkoogi.

Kui puhatud ja salmid loetud,

kingipakid vastu võetud.

Siis me ära saadame,

Sinu, kallis Jõulumees!

Pidulikku jõuluaega!
Raamatukogu on suletud 22.-26. detsembril.
Kohtume pärast pühi neljapäeval!

Nädala raamat: Benjamin Black. Christine Falls

Benjamin Black on iiri kirjaniku John Banville´i pseudonüüm, et eristada seda teost tema tavapärasest loomingust. Ma loodan, et Blacki teisi jutustusi tõlgitakse veel eesti keelde, sest see stiil kuidagi sobis mulle.

Tegevus toimub 1950. aastate Dublinis. Raamatus puuduvad verised üksikasjalikud kirjeldused nagu tavalisele krimijutule omane. Ma tsiteerin raamatu tagakaane teksti: „Christine Falls“ on meeldesööbiva õhustikuga raamat inimlikust õnnetusest, selle ära kasutamisest ja tragöödiast, mis leiab aset, kui inimesed ennast jumalaks pidama hakkavad“. Enam paremini ja täpsemini seda raamatut iseloomustada ei saagi, sellega on kõik öeldud ja ma loodan, et ka huvi tärganud.

Lugedes muutub peategelane Quirke kuidagi sümpaatseks, ei oskagi öelda, miks. Elus palju kannatanud mees, hobiks suhtlemine viinakuradiga. Samas mõjub Quirke intelligentselt, kui ta kõrvalteid käies üritab ajada õigeid asju. Just see süžee saladuslik õhustik, olustik tundub kuidagi intrigeeriv.

See lihtsalt on nii, et mõnel raamatul on olemas see miski, mis köidab, samas ei oska seda täpsemalt nimetada, iseloomustada. Ütleme, et see miski on x-faktor. „Christine Falls“´il on see miski olemas.

Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle

Üllataja Ida Palamuse Raamatukogule

Sel aastal tunnustati Palamuse Raamatukogu töötajaid Lagle Räga ja Katre Ilmjärve Üllataja Ida preemiaga. Suur aitäh tunnustuse eest! Me teeme oma tööd rõõmuga ning loodame, et meie külastajatel on hea tulla raamatukokku!
Jõgevamaa raamatukogupreemiaid antakse välja juba viiendat aastat. Nominendid esitatakse üle maakonna raamatukogutöötajate poolt. Preemia on nime saanud Põltsamaa raamatukogu kunagise kauaaegse juhataja Ida-Helene Sutt-Reima järgi. Nukud valmistab Palamuse kandi käsitöömeister Ingrid Juuse.

Nädala raamat: John Updike. Brasiilia

Tegemist on põneva seiklusjutuga. Lugema ahvatles mind soojades toonides kaanekujundus ning, kuna tegevuspaigaks on meie jaoks kauge maa Brasiilia, siis praeguses karges põhjamaa talves kuuma eksootikat lugeda on suisa elamus omaette.

Updike´i stiil on äärmiselt naturalistlik, ma toonitan, äärmiselt looduslähedane. Lugedes koged iga mahlakat lõhna ja maitset, nii ambroosiat kui ka rooja lehka. Üks võtmesõna ongi elu vastandamine: rikkus – vaesus, ilus – kole, valge – must. On peategelasedki, moodsa maailma armastajapaar, Isabel valge ning Tristao musta nahaga.
Isegi pisut õõvastav on lugeda sellist Tristani ja Isolde legendi töötlust, nii kaasaegset, samas ka nii teistsugust, kus noored, põgenedes Isabeli isa eest, satuvad Brasiilias ringi ekseldes elama indiaanlaste keskele, hoopis teise tsivilisatsiooni, millel meie aja väärtuste ja normidega suurt ühist polegi.
Updike toob välja mõtte, mis annab kogu raamatule oma peamise värvingu: inimest juhtivaks jõuks on seksuaalsus, paljunemise instinkt. Ning ellujäämine ka kõige kohutavamates tingimustes. Pole kuigi tavapärane lugeda, kuidas naine müüb oma keha selleks, et toitu lauale saada, et tema armastatud mees ikka suudaks päevast päeva rasket kaevandustööd teha. Ja see on armastus, Updike´i arvates!
Jutustus saab huvitava müstilise suuna pärast Isabeli retke indiaani nõia juurde, mil juhtub midagi meie loogilisele tajule täiesti ilmmõistmatut, aga ma ei reeda loo sisu, nii jääb Teilegi avastamisrõõmu!
Mõte, mis jäi kummitama: Isabel on sunnitud kaubavahetuseks ära andma kihlasõrmuse, mis on ainus Tristao kingitud asi, millel on suur emotsionaalne väärtus. „Nagu oleks tal hammas näost välja löödud, teadis Isabel, et ta ei saa iial tagasi, mille oli just loovutanud. Elu riisub meilt meid endid, raashaaval. Mis viimaks alles jääb, on keegi teine.“ Pole olemas inimest, kes sammuks oma eluteel muutumatult.
Siiralt Teile lugemissoovitust jagades, Lagle

Nädala raamat: Patrick Modiano. Silmapiir

Tõuke Modiano loominguga tutvumiseks sain ma üht hoopis teise kirjaniku raamatut lugedes. Guillaume Musso (kellest räägin järgmisel nädalal!) teose Tulen ikka su juurde naispeategelane veetis aega Modianot lugedes ning eksistentsialismist mõtiskledes, mispeale minus tärkas huvi.

Modianolt on eesti keelde tõlgitud kokku kolm raamatut. Peale Silmapiiri veel Hämarate Poodide tänav, mida peetakse kirjaniku kõige kuulsamaks teoseks, ning Unustuse kaugeimast otsast. Ma võin uhkelt tunnistada, et olen need kolm läbi lugenud. See pole küll teab mis saavutus, raamatud on kõik suhteliselt õhukesed!

Kriitikutel on õigus, kui nad ütlevad, et Modiano kogu looming on nagu üks teos. See üks ja sama teema kordub igas raamatus. Ehk siis elu on juhuslike juhtumuste jada. Noormees kohtab tütarlast, armub, satub mingisse sündmuste keerisesse, misjärel tütarlaps kaob ta elust, kuid mitte südamest. Tajutav on ka mingi paine, äng minevikust, ilmselt sõjakoledused on tegelastel veel väga värskelt meeles. Jälitamine ja nuhid varjudes annavad teostele ilmekalt sünge taustavärvi. Hirm paneb tegutsema.

Jutustus on lünklik, lugeja peab ise oma fantaasiaga hämaraks jäänud kohad täitma. Minus tekitab selline kirjutamisvõte pisut frustratsiooni. Et asi võib olla nii või naa, täpselt selline nagu ma tahan seda ette kujutada. Ei tea, liigne kujutluse vabadus polegi vast nii ahvatlev kui konkreetne kirjaniku poolt konstrueeritud lõpp, misjärel saab mõelda, kas nõustun autoriga või ei, kas meeldis või ei. Kuid see on midagi lõplikku ega jää õhku rippuma ning mis peamine, saab pooli valida!

Muljetavaldav on autori truudus. Peategelane armub ja see ongi kogu tõde, see ei muutu. Tütarlaps on juba ammu kadunud, kuid armastus jääb aastakümneteks, see mõte, see igatsus. Me ise loome selle tähenduse, mida südames armsana hoida. Mitte miski muu ei ole oluline.

Siiralt Teie lemmiklugeja Lagle